Elada sygisvihmast
Jah, tõesti.
Ma mõnikord tahaksin olla
see suvepronksine jumalatar,
keda kõigile eeskujuks seatakse.
Päikeselõõsas ja rannalinade vahel
sest suvi ju kytab kuumaks.
Kuid taamal kummuvat
kuusemetsatumedust silmates
naeran enesegi yle.
Kas ma tõesti nii vähe tahan?
Kas mulle ei tundu
keerulisem
loomulikum
elusam
väärikam
osata elada eluõpikuteta
tunda otse luudes
maa hingamise päevi
teada mismoodi naeratab
korjamata jääv metsmaasikas
oma salajasel metsamättal
ja mismoodi öelda ei
kui jah on vale vastus.
(7 heinakuud 10224)
Ja täiskuualune Tallinn
vanad seinad, mille teisel pool tyhjus
katused eimillegi kohal
klaasjää all kivitänavad
Kuu on tõmmanud inimesed
tubadesse teleka ette
kodudesse köökidesse
peaasi et tänavalt ära
Seda selget kuuvalgust ei kannata
kes on harjunud lahutama meelt
kes on harjunud kiirarvamustega
kes on omandanud silmakirjakunsti
Ja see alati kihanud linn jääb tyhjaks
Tallinn, armuke,
Tallinn, mälestusmärk
selgemeelsele rahvale.
Ainult sätendavat lund langeb
ja yksik hakk, sattunud siia kes teab kust,
vaatab viltuse peaga.
(radokuu 21., 10224)
Olen kõinud mõnelgi ikka veel aegajalt juhtuval vanamoodi peol. Neidude seelikusabad lehvitavad noormeeste hingeleeke kuumemini põlema ja oh neid pööraseks kiskuvaid tantsukeerde! Olen näinud teineteise vastu sammumas viirge, kus noormeestel on päev pilgus ja kuu kurgul, igayks kui võõramaa valdjapoeg, mitte siitsamast syndinud inimlaps; neiud nende vastas aga pihlapiigad, udutytred või saaresaladused, tähed siramas silmis ja virvatuled varrukasuis. Olen näinud, kuidas tavalisest pillimehest saab pilguks noor jumalapoeg, tiibu kasvatamas ta enese laul...
Ometi pole ma kõige elatud ja rännatud aja jooksul näinud kedagi nii pilkupyydvat-silmarõõmustavat kui oli noor isand Põder tollel taliharjajärgsel tantsupeol. Polnud vist kõigi kogunenud noorte hulgas neidu, kes poleks seda märganud ja märkamisväärset oli seal muudki. Juhtub, et mõni noorisand hingab muusikat iga sammuga, juhtub, et mõnel on hingerõõm nii suur, et kiirgab pilgust pea ebamaise sirana, juhtub, et mõni on osanud ennast erakordselt kaunisti riidesse panna, juhtub yhte ja teist, mida hinnata. Erakordselt harva synnib, et kakski säärast erilist juhtu kokku langevad. Siis syttib just selle emapoja õnnetäht, kellele virmalised on naeratanud - ja see oli noorisand Põdra õhtu. Pole ma kedagi teist nii eredalt säramas näinud, ei varem ega hiljemgi, ja õnnelikke noori mehi ometigi kyllaga.
(sydakuu 15 vastu 16 öösel, 10224)
Lihvin ja viilin ja vormin
pehmed materjalid on mu kätega harjunud
lõngad teavad, kuhu minna
paelad teavad, kuidas syndida
nõel ja kõla ja varras teavad
kuidas pöörelda, pugeda
kuidas olla, et oleks hea
kuidas olla, et jätkuks.
Lihvin ja viilin ja vormin
kõvad materjalid kergitavad kulme
traat ei oska olla
sõlg ei mõista syndida
haamer ja näpits ja puur ei tea,
kuidas kukkuda, haarata
kuidas olla, et oleks hea
kuidas olla nii, nagu oodatakse.
Lihvin ja viilin ja vormin
iseennast ei saagi kätte
hing on vormimisega harjunud
ja põrkab kohe tagasi endisesse kujusse
meel teab kyll, kuidas võiks
aga hakkab ikkagi vastu
syda tahaks kyll alluda
aga ei paindu tahte alla
Ja ma ei tea, kuidas olla
Ja ma ei oska ennast elada
Ja ma ei saagi suutma end suunata
(7 sydakuud 10224)
Manustan võõraid rytme
kui otse tilgutist veeni
Ei oleks veel kunagi teadnud
et jõuan ka sellise teeni
Õpin ihu ja hingega
andumist võõrale, uuele
Ripun sõnade kyljes
ka vaikuses muusikat kuulen veel
Ihalen pöörasust ellu
toonipööristes keerlen kui mõte
Maha matma ei ole kuid nõus veel
varem eluga aidanud võtet.
(1 sydakuud 10224)
