kelle

see linn on minu oma
tema tornid on minu
ja väravad minu
tema varjud on minu
ja päiksed on ka

see meri on minu oma
tema lained on minu
ja hall on minu
tema tormid on minu
ja sillerdus ka

see tuul on minu oma
tema ohked on minu
ja iilid on minu
tema öösine lehvimine on minu
ja hingeõhk korstnas on ka

see maa on minu oma
tema niidud on minu
ja kadakad minu
tema väljad on minu
ja metsad on ka

see tuli on sinu oma
tema soojus on sinu
ja värvid on sinu
tema leek on sinu
ja valgus on ka

(sydakuu 29, 10222)

paar mõtet

Pyy silmas näen metslooma jälge
Kuid tema sulisryy on veel pooleli.

Kivikõlinast kuulen helisemas su naeru
aga seda käima panna pole veel aeg.

Juba jooksevad teised jäljed
läbi su unelumede,
kolmandad ootavad veel ees.

Kolm... oli neid kolm kirja pandud
või on mul mõni meelest läinud?

Kolm... Kuidas ytlesidki,
mina, see kolmas.

Tähtede tina valgub tulisena mu hinge
nähes neid teisi tähti. Aga veel pole aeg sulada.

Vesi koguneb tammi taha,
et kevadine sula võiks selle sealt valla päästa.

Puhas pikslite raiskamine.

(8 sydakuud 10222)