Ma olen kadakas rannakarjamaal
vajan tuult ja mereõhku
oma puusyy keerukuses
peidan salajast ning tuttavat.

Ma olen kibuvits kivide vahel
madal, vähenõudlik ja vajalik
marjapunaste huulte vahelt
kostab okkaline tõde.

Ma olen sinine lõikehein
pikkade kuldkollaste peadega
sygavad haprad juured
Eesti pinnases kinni.

(11 sygiskuud 10225)

hämarduv päev naerab
kasutamata võimaluste yle
kui aus olla,
naeraks ise ka.
Naraks väljakutsuvalt ja võikalt
iga sõna ainult mõnitus.

"Sa ju said, sa ju tohtisid!
Oma viga et ei teinud...
Ära oota armuande!"
Ma ei ootagi.
Ei teaks, mida oodata.
Kõik on korraga olemas ja puudu.

Koht, kleit, kingad.
Ise oled kadunud
irokeeside impeeriumisse.

(11 mädakuud 10225)

Korraga räägivad kõik laulud
igatsusest või enesetapust
haiglasest igatsusest antuste järele
enesejälestusest elu põletamise läbi

Korraga on lugemata raamatutel
ainult masendavad lõpud
lemmiktegelase skisofreenia
ilma haripunktita vaibuv pinge

sõnu täis suu
emotsionaalne kaasarännak kujutlustes...
unerannal poetatud pisarat
näeb mööduv merikajakas.

(11 mädakuud 10225)

*

Kurat miks ma kuulen neid kelli
(muidugi ma ei kysi, kellele.)
sulle, mulle, talle, meile.

Kurat kas tõesti jälle on aeg
meenutada eeterliku surematust
kõigile - mulle ja meile.

Kurat kaduvik põgeneb peost
kui kondist kaob jõud hoida kinni
kõigist, sinust ja temast.

kurat ja põrgu, pysimisväest
me ju oleme alati laulnud -
sina ja mina ja tema.

(5 heinakuud 10225)

***

Keset vaikust

kostab yksinduse hääl.

See on su sõbra varjukuju

Su sõber sinu peas

Oma olematuses võib

ta öelda asju

Mis kunagi heliks ei saa

Lõppeks on ju see kõik

ainult hääle mälestus

ainult see, mida sa

juba ammu teadnud oled

kartnud oled

Oma yksinduses võtad sa

Tänulikkusega vastu

kõige hullemaid hirme

katad oma kindlusetusega

banketilaua kõigele

mis haiget teha saab.

Jääb ainult

tindi paberisse vajumise sahin

varjude hääletud sammud

igavesti ytlemata jäävad mõnitused

pilkamas sind kesk ööd

kui reaalsuse piirid on

õhemad kui siidpaber

Ja tähevalgus liiga terav

unepimedusest tulnud silmale.

Hommik unustab.

(24 lehekuud 10225)

Sa loodad
Sa unistad ärajäämiste hiilgusest
Igavene homne
Kui nimi on paberisse raiutud
Väärtus lõpuks ometi täis
Segadus ainult selja taga...

Aga homne jääb alati homseks
Mitte miski ei ytle: "Täna!"
'Nyyd' ja 'hiljem' piir
on aohele
kohkumus avastusest
et oled mitteise
sõpradehiilgusplaanide
edasiviimise mutterosake.

Muidugi! Ära vastuta!
Ainult ole! Täida ylesanne!

Jälestus kallite vastu poeb
tänasesse ja homsesse päeva
aovalguse lillast praost:
nad on andnud loa olla hoolimatu
nad hoolivad ise
sinugi asemel

Mitte mingil juhul!
Astu välja! Mõtle!
Ylesande määrad sa ise.

(24 lehekuud 10225)

Käed jäätuvad
Vedel tuli libiseb kurgust alla
Vesituli tulivesi

Aga pea on juba mujal
Ma olen maailmale kadunud
Ma olen alati kadunud olnud

Kallis, ära peta ennast
Mu valu on päris,
mis siis, et haava ei paista.

Teine dimensioon
laseb mu uuesti lahti
Tulivesi on kurgus muutunud
Viskoosseks.

(24 lehekuud 10225)

Ma olen haige
Yksindus nakkab ja nyyd see on
palavikuõhetus.
Ma kuman seestpoolt,
see on palavikutuli.

Mind nakatati yksindusega.
Kas see paistab välja?
Inimesed
pisike-leek-inimesed
linna uduhallil maastikul.

Palavik-leek-inimesed
mõni harv ainult...
Nyyd olete ainult teie
mu vennad ja õed
selles katkus.

Ma jätan selle endale.
Yksilduse palavikuline ilu
Initsiatsiooniriitus, mida
ma kellegi peal läbi ei vii.
Kaunis haige yksildus.
Kurb ja jumalik yksildus.

(24 lehekuud 10225)

Mu pea on tyhi nagu paber
Tekst synnib pliiatsi kokkupuutel
Tyhjusega

Enam ei ole midagi alles.
Enam ei ole midagi oodata.
Aeg on käes, ära rohkem looda.

See, mis on selja taga
jääb muutustest maha
jääb vanasse maailma
kust teda enam keegi yles ei leia
Ei mäleta otsida.

(24 lehekuud 10225)

*

Olen kandnud

hinge lahti ne' ette

Aga nad ytlevad

Nad ei tunne mind.

Ma pole midagi tagasi hoidnud.

Võtsin end kokku ja nutsin.

Hingasin kopsu täis ja naersin.

Ja jutustasin, oi kuidas....

jutustasin piinlikkegi lugusid.

"Näe, ma näitan,

ma luban vaadata, ma ei karda."

"Ei, me ei tea. Ei tunne,

ikkagi," öeldi.

Ju siis ei teatagi.

Ehk pole kunagi tuntud.

Lõpuks hakkasin kahtlema -

olen ma eales

iseendale

tuttav olnud.

(3 mahlakuud 10225)

*

Nefroleep-sõnajalg

kohviku aknal

ei tea

ei oska seletada

kui raske on otsida

tähendusi sõnade tagant

usaldust hirmude vahelt

sõpru vaenlastest eristada

enda seest peab

leidma mõtteid ja väljendeid

julguse tunda ja arvata

selgroo et

ikka ja alati uuesti

kius sõbralikkuseks tajuda

(26 paastukuud 10225)