23 detsember 2011

Eile algas uus ajastu

Aga seda ei tea veel
inimene tänaval
ei tea veel
sina või tema
ei tea veel,
kas isegi tean.

Ainult syda ytleb
et algas.
Algas ju!

Juba eile
juba nädala eest
juba mullusygisel algas
Aga ikka veel ei tea seda
ei tema ega sina
ega ma isegi õieti.

(12 sygiskuud 10224)

Yhistransport kui kellavärk

vihmased tänavad oranžilt vastu läikimas
homme jälle tööle
kell kaheksa, nagu inimene ikka.
Illusioon täislikkusest
Või kas tõesti?
Kas ma
Kas me
nii vähe ootamegi oma maailmalt?
Äkki hoopis midagi muud?
Avastaks et tegelikult
sellest ju ei piisa?

(13 sygiskuud 10224)

Vajame väljastpoolt ainult teist

ainult kedagi, kes ei ole mina
ei ole sina, tema
ei ole meie.

Temata pole meid
Võõrata pole omi
Ja kui enam isegi omasid pole,
jääb vaid hulk minasid
ykshaaval trepist kukkumas

Ma ei taha olla
yks miljonist minast
kui piisaks olemast
yks tuhandest õvest.

(14 kooljakuud 10224)

Inimene ei ole enam ammu

inimesele hunt.
Hunt oskab jagada omiga,
mida napib
Ja jätta enda teada
just parasjagu et olla
muuhulgas ka yks yhest.

Inimene hoiab endale selle,
mida vähe on
ja jagab teistega ainult seda,
mille enda teada peaks jätma.

(14 kooljakuud 10224)

23 jaanuar 2011

lootus lõpu asemel

Peaksin kirjutama hävingust
seadma sõnadeks sellegi
kuidas laguneb tykkideks
kymme korda kaunimateks tykkideks
see hallivõitu maailm
need igapäevased inimesed
ja kaubanduskeskus ja töö
ja vihm akna taga
ja hommikukohvigi.

Peaksin kirjutama lõpust
sest ma elan lõpu eel
Lõpp on kirjutatud kohvikutooli kontidesse
ots on näha niiskuse hingeõhust
suremine silmitseb vastu sajast sydamest...

Ja ometi... ilus.
Armun lõpu lausetusse
ihaldan otsa vaadata
silmitsen sydameid.

Aga ma ei taha kirjutada hävingust
laulda lõpu aegadest
laulda lagunemisest...
Tahan laulda lootusest
pystipysimisest
mittesulamisest
tykkide tervikuks vaatamisest...
sest...
sest...
ainult nii saab.

(9 sydakuud 10224)

01 jaanuar 2011

õpin juurde

Manustan võõraid rytme
kui otse tilgutist veeni
Ei oleks veel kunagi teadnud
et jõuan ka sellise teeni

Õpin ihu ja hingega
andumist võõrale, uuele
Ripun sõnade kyljes
ka vaikuses muusikat kuulen veel

Ihalen pöörasust ellu
toonipööristes keerlen kui mõte
Maha matma ei ole kuid nõus veel
varem eluga aidanud võtet.

(1 sydakuud 10224)