Eile algas uus ajastu

Aga seda ei tea veel

inimene tänaval

ei tea veel

sina või tema

ei tea veel,

kas isegi tean.

Ainult syda ytleb

et algas.

Algas ju!

Juba eile

juba nädala eest

juba mullusygisel algas

Aga ikka veel ei tea seda

ei tema ega sina

ega ma isegi õieti.

(12 sygiskuud 10224)

Yhistransport kui kellavärk

vihmased tänavad oranžilt vastu läikimas

homme jälle tööle

kell kaheksa, nagu inimene ikka.

Illusioon täislikkusest

Või kas tõesti?

Kas ma

Kas me

nii vähe ootamegi oma maailmalt?

Äkki hoopis midagi muud?

Avastaks et tegelikult

sellest ju ei piisa?

(13 sygiskuud 10224)

Vajame väljastpoolt ainult teist

ainult kedagi, kes ei ole mina

ei ole sina, tema

ei ole meie.

Temata pole meid

Võõrata pole omi

Ja kui enam isegi omasid pole,

jääb vaid hulk minasid

ykshaaval trepist kukkumas

Ma ei taha olla

yks miljonist minast

kui piisaks olemast

yks tuhandest õvest.

(14 kooljakuud 10224)

Inimene ei ole enam ammu

inimesele hunt.

Hunt oskab jagada omiga,

mida napib

Ja jätta enda teada

just parasjagu et olla

muuhulgas ka yks yhest.

Inimene hoiab endale selle,

mida vähe on

ja jagab teistega ainult seda,

mille enda teada peaks jätma.

(14 kooljakuud 10224)

lootus lõpu asemel

Peaksin kirjutama hävingust
seadma sõnadeks sellegi
kuidas laguneb tykkideks
kymme korda kaunimateks tykkideks
see hallivõitu maailm
need igapäevased inimesed
ja kaubanduskeskus ja töö
ja vihm akna taga
ja hommikukohvigi.

Peaksin kirjutama lõpust
sest ma elan lõpu eel
Lõpp on kirjutatud kohvikutooli kontidesse
ots on näha niiskuse hingeõhust
suremine silmitseb vastu sajast sydamest...

Ja ometi... ilus.
Armun lõpu lausetusse
ihaldan otsa vaadata
silmitsen sydameid.

Aga ma ei taha kirjutada hävingust
laulda lõpu aegadest
laulda lagunemisest...
Tahan laulda lootusest
pystipysimisest
mittesulamisest
tykkide tervikuks vaatamisest...
sest...
sest...
ainult nii saab.

(9 sydakuud 10224)

õpin juurde

Manustan võõraid rytme
kui otse tilgutist veeni
Ei oleks veel kunagi teadnud
et jõuan ka sellise teeni

Õpin ihu ja hingega
andumist võõrale, uuele
Ripun sõnade kyljes
ka vaikuses muusikat kuulen veel

Ihalen pöörasust ellu
toonipööristes keerlen kui mõte
Maha matma ei ole kuid nõus veel
varem eluga aidanud võtet.

(1 sydakuud 10224)