17 aprill 2008

Jälgida jääpurika tilkumist,
kuulata rohtu kasvamas ja
piiluda paisuvaid pungi.

Kevad on õues, ta kustuda lootust
ei lase. Kui mõnikord tahakski.

Pillata pisaraid jääpurikaga võidu,
kuulata olematut sammukaja ja
kasvatada kurbust noorte lehtede asemel

kui enam ei taha; jaksamata kanda
kevade raskust, omasemat sügistalvele.

Leida vikeraar kukuvas veepiisas ja pisaras,
nautida vaikust, kus puudub päevamüra ja
oodata rõõmu õisi puhkemas pungadest.

Sest õues on kevad, mis kustuda lootust ei lase.

(mahlakuu 16., 10221)

Head soovid kaotavad mõtte,
kui kaob edasipüüd ja taht.
Mis kasu on soovist "Jõudu!",
kui on alles vaid valuvahk
kõikehõlmav ja mattev, nii et
surmavalugi tundub pääs.
Jõud vaid pikendaks piina.
Tahaks nõrkust, et alla anda,
jõudu teistel ehk tarvis on.

(mahlakuu 13., 10221)

Iga lõpp on millegi uue algus.
Uus linn, uus elukoht... uus elu?
Mis jääb vanast alles peale mälestuste,
võib loota et pigem õnnelike kui kibedate?
Kas jääb alles see, mida tahad alles hoida
või Fortuuna pimeda käe poolt
puruks pillutud peavad saama
ühtviisi nii asjad kalliste mälestustega
kui need mis midagi ei tähenda?
Asjad kaovad - varem või hiljem.
Elu jääb - parem või halvem.

(mahlakuu 13., 10221)

Lahkudes kohast, kus
nähtud palju
- nii halba kui head -
jääd mõtlema,
oli see kodu või peatus teel?
Olin siin õnnelik?
Mida on rohkem,
nummerdatud tunde, minuteid,
või neid mis möödusid tuuletiivul?

(mahlakuu 13., 10221)