Akende taga on vihm
ja õues on pettumus,
ma kunagi karjusin valust
ja järgnes karistus.
See hiilib mu selja taga
ja aru yldse ei saa,
et minu pea on veel pysti;
tema ymber on põlenud maa.
Ma lähen, ei kuule, ei näe
peaasi, et edasi.
Hing ulub ja röögib ja lärmab
aga lõpp tuleb ikkagi.
Mu ymber on lõputu rahu
Karistus minu ellu ei mahu.
(25 jaanikuud 10225)
25 juuni 2013
Leidis laua pealt Tho kell 3:03 PM 0 arvamust
Tellimine:
Postitused (Atom)