11 november 2013

Minust läks täna lahku
kuuskymmend erinevat halli
uduhalli ja tuhahalli
kummitushalli ajajoont
mida ei juhtunud.
Ma tunnen, kuidas nad oma
kylmi ja kuumi õhke
mu paljasse kuklasse puhuvad,
nende eest ei kaitse
kõrgeimgi mantlikrae
kõige soojemgi sall.

Ma ei näe neid enam silmanurgastki
nende teelahkmed on juba möödas
aga ma võin meenutada,
et ma teadsin neid -
ja kurvastada nende ärajäämist.
Ja rõõmustada, et värvid on
maailmas ikka veel alles;
selles maailmas, mida ma parajasti elan,
on mälestus nende ärajäämisest nyyd
yhte masinasse
yhes märgisysteemis
ylesse tähendatud.

(11 kooljakuud 10226)

15 oktoober 2013

On halb olla kurb.

On ilus olla kurb nagu kollased lehed
kurb nagu hullukuu
kurb nagu liblika elulõpp
kurb nagu jalutuskäik, käed külmamas
ja hingeõhupilved ymber pea.

On majesteetlik olla kurb nagu leinav ema
kurb nagu synnipäevalilled nädala pärast
kurb nagu äraytlemiste rahu
kurb nagu selg-sirgu-lahkuja.

On hirmus olla kurb nagu ulgumine
kurb nagu meeletus
kurb nagu grimassid ja tatt
kurb nagu lelust ilma jäänud laps.

Aga nende vahel on halb olla kurb.
Liiga kurb, et kollased lehed ja päike
liiga vähe, et selg sirgu ära minna,
mitte piisavalt et pisarad voolaks...

On halb olla kurb nagu teadmatus
kurb nagu kytmata tuba
kurb nagu veerand-tundi-ootamine
kurb nagu yksildus.

(15 porikuud 10226)

25 september 2013

Eile sa astusid jälle
mu unenäost läbi.
Siis kõlas äratuskell
ja ma ei kuulnudki, mida
sa ytlema olid tulnud.

Ma arvan, et kyllap
sa tahtsid öelda neidsamu asju,
mida ärkvel peast ikka öeldakse.
Igayhel on oma asjad
mida kõik teavad - tema ytles.

Võibolla sa tulid lihtsalt vaatama
kas ma näen ka huvitavalt?
Keeranuks pea looma moodi viltu
ja uurinuks, millega ma ratsutamas olen...
Ma mäletan kyll, ma sõitsin
neljakandilise tuulelohega
pilvede ja puulatvade vahel slaalomit.
Olympiavõidu peale.

Kui ma hõbemedali sain,
siis intervjueeris mind ETV.
Mu medali oli keegi pannud
yhe teise lohe nööri kylge
ja enne autasustamist pidin ma
seda pool tundi taga ajama.

Lõpuks ärkasin kolm tundi hiljem
ja avastasin,
et kuigi ma ei saanudki teada,
mis sa seal tegid,
oli raskete tekkide all
yhekorraga mõnusalt soe.

(25 sygiskuud 10226)


19 september 2013

Kes sa oled?
Kes sa selline oled,
tavaline inimene,
kes armastab kevadet ja päikest,
jälestab pori,
ostab oma jõulukingid viimasel minutil
ja jaanipäeva umbusklikult suhtudes
jõuab ikkagi linna suurimale möllule?

Kes sa oled,
sina kelle ette ma
luule laiali laotan,
asjad millest pahatihti
isegi mina aru ei saa,
(aga kirjanduskriitik saab -
ta teab täpselt, mida autor mõtles),
et sulle öelda midagi,
mis ei pea olema uus, aga
vähemalt selles hetkes vajalik.

Ja sina, kriitik,
kes sina oled?
Kas sa oskad tegelikult arvata,
miks ma räägin või kellele?
Millest ma räägin ja miks just nii?
Võibolla sa oled kuus aastat
ylikoolis käinud ja harjutanud, kuidas arvata.
Ma olen näinud,
mida kriitik arvab -
ja kuulanud, kuidas autor selle yle naerab.

Kes mina olen?
Mulle meeldib kevad ja päike,
jälestan pori,
jään jõulukinkidega alatasa hilja peale
ja viimased kuus jaanipäeva on
hõlmanud muuhulgas tõesti, ka grillvorste.
Ma arvan et ma tean, mida ma öelda tahan,
ma käin ylikoolis ja harjutan arvamist,
näen kymmet võimalikku tõlgendust
igale iseenda tekstile
(ja ei saa ikkagi aru, mis see õige on).

Kes ma, autor, olen?
Tudengiplika, just nii vastutustundetu kui veel saab,
elan mööda linna nagu kymned sarnased,
noor ja ylbe -
ma oskan öelda midagi vajalikku maailmale! -
ja tahan, et sa mu kõigi maskeeringute tagant
alati ära tunneksid. Silmade järgi näiteks,
sest nii on raamatus.

(19 sygiskuud 10226)

18 september 2013

Ma räägin alati Sinust,
luuletan Sulle,
mõtlen Sinuga rääkimise vormis,
kysin Sinu käest
ja seletan ennast Sulle.

Sina oled komposiitpilt
ajahetkedest syndinud liitsilmade
tuhandekillune nägemine
Sinus on
sõpru, silmarõõme ja vaenlasi,
inimesi, keda ma kunagi tundsin
ja inimesi, keda ei ole veel olemas

Sina oled see,
kellega ma rääkida tahan,
see,
kelle tähelepanu ma igatsen,
see,
kellel on võim öelda
"Sina ei ole see."

(18 sygiskuud 10226)

17 september 2013

Kevadet ei tule kunagi.
Lõunataevas särav päike on õõnes
ega sulata halli lund.

Koju ei tule kunagi.
Unistuste soojad saiad ja
valgek värvitud tara
on peegeldused väsinud pudelipõhjas.

Lootust ei ole olemas.
Mured kuhjuvad ja kandja murdub.
Jälle yks maailm kildudeks.

Miks ma peaksin tohtima
paluda: "Ole päris!", kui
ma ei tea kedagi, kes on.

(11 urbekuud 10226)

Esiteks oli ruum.
Seal räägiti välja aeg,
aeg venis ja mõtted
astusid ruumist välja.
Selgus
Ruumist väljas oligi selgus,
jahedavõitu liikuv selgus,
öeldakse - tuul.
See haaras juustest ja mõtetest,
mina jällegi lakast, turjasulgedest
ja sai kihutatud.

Kui ma kukkusin, oli ta väsinud,
aga ma põrkasin edasi.
Iga põnts hõikas: "Normaalne!"
Põrkasin yle,
maa oli ainult ajuti.
See lõhnas nagu kadedus,
teinekord lehkas hapruse järele...
Aga mina põrkasin
kuni selgus tuli tagasi
ja yhtäkki aeg enam ei veninud.

(16 sygiskuud 10226)

Selili kukkunud hiir
mõjub abitult nagu kilpkonnapoeg
kivide vahele kinni jäänu.
Just nende vastu hea olemieks
ei tohi lubada juhtmepuntraid
sajakiloseid lõngapasmaid.

Võta oma väledad virgad vilunud sõrmed
kiired nii klaviatuuril kui kandlel
ja päästa pisike sipleja
haruta korralikeks keradeks
sada kilo keeratud karva
et sellest saaks kuumavad käpikud
talvest näpistatud kyyneotstele
suured soojad sokid
talvepõrandakylmadele jalataldadele
või arukad laiad närvivõrgud
lyhendamaks nii ruumi kui aega
andmaks edasi pisikesi mõtteid,
millest lähedust ehitatakse,
kuid mis on liiga pysimatud,
et pea ise kohale jõudes ei oleks
neid ykshaaval rataste alla visanud.

Aita hiireke pysti
taasta oma yhendus universumi närvivõrguga
ja olgu see sinu vastu hea
nagu sina olid kilpkonnakutsikale.

(17 sygiskuud 10226)

*

Räägi, miks vihatakse sygist?
Kas kinnihoidjate partei inimese hinges
saab olla nii tugev,
et rubiinpunased ronirohu lehed
saavad kõduhaisu kylge
ja esimene sõõm jahedat värsket õhku
muutub surma suudluseks?

Minu sygis on kuldne kõrvits
jääfraktaalid eilses vihmalombis
graafiliseks leheks muutuv metsavaade
ja seen siili okaste vahel.
Kas seesama sygis on see,
mida sa ei salli?

Mädanev õun läbivettinud murul
kriitkylm lõdsemaajav tuuleiil
roheliste lehtede kollaseks suremine
ja mudavaalude vahelt yksiku kartuli otsimine?
Elame me yldse samas maailmas?

(10 sygiskuud 10226)

25 juuni 2013

Akende taga on vihm
ja õues on pettumus,
ma kunagi karjusin valust
ja järgnes karistus.

See hiilib mu selja taga
ja aru yldse ei saa,
et minu pea on veel pysti;
tema ymber on põlenud maa.

Ma lähen, ei kuule, ei näe
peaasi, et edasi.
Hing ulub ja röögib ja lärmab
aga lõpp tuleb ikkagi.

Mu ymber on lõputu rahu
Karistus minu ellu ei mahu.

(25 jaanikuud 10225)