Kevadet ei tule kunagi.
Lõunataevas särav päike on õõnes
ega sulata halli lund.

Koju ei tule kunagi.
Unistuste soojad saiad ja
valgek värvitud tara
on peegeldused väsinud pudelipõhjas.

Lootust ei ole olemas.
Mured kuhjuvad ja kandja murdub.
Jälle yks maailm kildudeks.

Miks ma peaksin tohtima
paluda: "Ole päris!", kui
ma ei tea kedagi, kes on.

(11 urbekuud 10226)