27 august 2014

On öö ja udu.
On oranžid tänavalambid
ja on pikk sirge tee.
On hilja.
On liiga hilja, et olla tsiviliseeritud
tsiviliseeritud olemise pärast,
on liiga vara,
et naeratada tööletõttajatele.

On see tund, kus kedagi ei huvita,
kustkohast sa tuled ja miks lähed,
yksik vastutulija tunneb su hinge ära.
Te olete ju mõlemad yhesugused
sellises öös.

Enam ei ole kiire,
isegi kylm ei ole.
On ainult kulgemine,
on öö ja udu.

(30 lehekuud 10227)

See öö on liiga valge.
Ma tahan ööd, mis on yleni must.
Must nagu nahksed tiivad
ja pikkade helkivate teradega odad.

Ma tahan ööd, mis sosistab
kaunites keeltes väärikaid sõnu
nõuab verevandeid ja titaanselgroogu
ja annab vastu sajandeid kestvaid lugusid.

Ma tahan ööd, kus vahepeal säravad
tõrvikud või tähed;
põgenemisi ja viimsenipysimisi
ulgumisi ja ebamaiselt oskuslikke inimesi.

Ma tahan raamatute ööd,
vahepeal mõnda raamatute ööd
nende liiga valgete maailmaööde sekka.

(10 jaanikuud 10227)

Ma arvan, et see on usaldus.
Tõmban hõlmade asemel lahti rinnakorvigi
Ja vaatan pystipäi tumedat merd
Filmi laevaninast või kaljupangalt
Valmis hyppama, kui aeg on käes.
Need tiivad kannavad vist.

Ma teen asju, mida ammu enam
võimalikuks ei pidanud,
iga päev on uus võit asjaolude yle.
Siin oleks nii paljut karta,
sada sõna, mille ymber kogelema kukkuda
Aga mu enese hääl ei ole
enam ammu nii rahulik olnud.

Meelde tulevad ammuloetud luuleread
ykski neist pole klassika
ometi on nad kõik õiged.
Syda kasvab ja on õnnelik
teravalt ja võitlusvalmilt õnnelik
taltsutamatult, ent mitte ylevoolavalt
rahulikult, ent mitte leebelt.

Sydamefööniksi tiivad kannavad
võibolla isegi yle kaljualuste kivikuhjade.

(põimukuu 10227)