Ma arvan, et see on usaldus.
Tõmban hõlmade asemel lahti rinnakorvigi
Ja vaatan pystipäi tumedat merd
Filmi laevaninast või kaljupangalt
Valmis hyppama, kui aeg on käes.
Need tiivad kannavad vist.

Ma teen asju, mida ammu enam
võimalikuks ei pidanud,
iga päev on uus võit asjaolude yle.
Siin oleks nii paljut karta,
sada sõna, mille ymber kogelema kukkuda
Aga mu enese hääl ei ole
enam ammu nii rahulik olnud.

Meelde tulevad ammuloetud luuleread
ykski neist pole klassika
ometi on nad kõik õiged.
Syda kasvab ja on õnnelik
teravalt ja võitlusvalmilt õnnelik
taltsutamatult, ent mitte ylevoolavalt
rahulikult, ent mitte leebelt.

Sydamefööniksi tiivad kannavad
võibolla isegi yle kaljualuste kivikuhjade.

(põimukuu 10227)