16 november 2009

teeks

Kirjutaks midagi, aga ei oska
liiga kiiresti jooksevad ära
lilled helmed ja metsloomad

kujuks midagi, aga liiga
tavalised tunduvad
ka kõige kaunimad kuldsete
ja verevate
lõngade keerud
mida välja mõelda suudan

mõtleks midagi, aga mõtted
jooksevad liiga kiiresti
minu silmade eest läbi
silmade, mis tegelikult hästi ei näe
silmade,
mis näevad ainult olematuid asju selgelt

vahtravärvi sõrmeotsad
hoiavad uut
äsjaavastatut
mis usutunnistuseks ei tohi saada

hõbesõrmused nendessamades sõrmedes
enam ei yhtegi lohelikku
nyyd ainult
enda
yhiskonna
ja vanemate eest

arm käeseljal
nimetäht
või see märk
mis mind hoiab-tähendab

armid sõrmedel
need märgid
mida mäletama peab

nuga vööl
Helsingist
sellest poest
kuhu sa seekord ei tulnud
ja pooleldi söödud võileib
mida ehk ainsana mäletan,
visatud kajaka pihta
kes tegelikult olemas oli

roosa roos
ehk saabki ta tagasi koju
tyrkiis selle kõrval
ja hõbe
su kaeluses
alles jäetud Pyy silmas

(porikuu 11., 10222)

02 september 2009

*

Yks pisike mõttelend
lendas ja lendas
mõttelind
mõte ja lind

Lin lendas koju
Omasse pessa
Sarapuu oksade vahele
Kase kollaste lehtede vahele
Kuuse teravate tokivate okaste vahele
Pihla paikäte peitu
Jalakalt julgust laenates.
Tuuled temaga.

Mõte lendas ringi
Mõttel kodu ei ole
Mõttele võib anda ainult mõned kirjaread
õrreks
millele korraks maanduda.
Kui kauemaks jääda,
saavad sõnad mõttest raskeks
ja vajuvad põhja

Mõte peab sõnu puudutama
edasi lendama.
Peaski ei saa puhata
juuste all julgust koguda
kulme taga kuulatada
kõrvade vahel kuulata
silme taga suigatada.

Vaene mõte.
Kahju hakkab kohe.

(põimukuu 29., 10222)

13 mai 2009

sinu
hoolimisest raske paikäsi
vajutab mu maadligi
ja lähedust täis kallistused
ei lase hingata

ma vaikin ja naeratan.
mille poolest olen siis parem
sellest põgenenud hulkujast?

(lehekuu 13., 10222)

29 aprill 2009

*

Minu head soovid on sinuga
kui sa lähed
yle koduheinamaa
teist tundrut kaudu
kolmandast kuusemetsast läbi
neljandast nõmmest yle
viienda vee äärest
kuuendat kullajälge pidi
seitsmenda soo taha
sajandat korda sõtta.

Sina ei pea langema selle pärast,
et taganutjat pole,
kuigi minu silmaveed
on juba ammu
ära voolanud
ja kõik pudeda
endaga kaasa viinud.

Sina saad tulla tagasi
yhena tähepoegadest
ja tuua kodumaile
helkivaid hõbehelmeid kaasa,
ja kirjusid kive
ja ammuunustatud lugusid
ja uute aegade lõhna
vanas nahkkotis.

(27 mahlakuud 10222)

28 märts 2009

Oota hirmu ja himuga
aega kui saan
tõmmata jalga kaugelkäimise saapad
pakkida kotti oma elu
ja kõik unedes nähtud kirjud vööd
käimaks yhest kohast teise
kauplemas neid maha
hõbeda ja helmeste eest
öösiseks peapadjaks kuuseoksakuhi
või seesama õnnetu seljakott
mille raam juba ammu laguneb.

(urbekuu 28., 10222)

03 veebruar 2009

kelle

see linn on minu oma
tema tornid on minu
ja väravad minu
tema varjud on minu
ja päiksed on ka

see meri on minu oma
tema lained on minu
ja hall on minu
tema tormid on minu
ja sillerdus ka

see tuul on minu oma
tema ohked on minu
ja iilid on minu
tema öösine lehvimine on minu
ja hingeõhk korstnas on ka

see maa on minu oma
tema niidud on minu
ja kadakad minu
tema väljad on minu
ja metsad on ka

see tuli on sinu oma
tema soojus on sinu
ja värvid on sinu
tema leek on sinu
ja valgus on ka

(sydakuu 29, 10222)

02 veebruar 2009

paar mõtet

Pyy silmas näen metslooma jälge
Kuid tema sulisryy on veel pooleli.

Kivikõlinast kuulen helisemas su naeru
aga seda käima panna pole veel aeg.

Juba jooksevad teised jäljed
läbi su unelumede,
kolmandad ootavad veel ees.

Kolm... oli neid kolm kirja pandud
või on mul mõni meelest läinud?

Kolm... Kuidas ytlesidki,
mina, see kolmas.

Tähtede tina valgub tulisena mu hinge
nähes neid teisi tähti. Aga veel pole aeg sulada.

Vesi koguneb tammi taha,
et kevadine sula võiks selle sealt valla päästa.

Puhas pikslite raiskamine.

(8 sydakuud 10222)