Oota hirmu ja himuga
aega kui saan
tõmmata jalga kaugelkäimise saapad
pakkida kotti oma elu
ja kõik unedes nähtud kirjud vööd
käimaks yhest kohast teise
kauplemas neid maha
hõbeda ja helmeste eest
öösiseks peapadjaks kuuseoksakuhi
või seesama õnnetu seljakott
mille raam juba ammu laguneb.

(urbekuu 28., 10222)