hämarduv päev naerab
kasutamata võimaluste yle
kui aus olla,
naeraks ise ka.
Naraks väljakutsuvalt ja võikalt
iga sõna ainult mõnitus.

"Sa ju said, sa ju tohtisid!
Oma viga et ei teinud...
Ära oota armuande!"
Ma ei ootagi.
Ei teaks, mida oodata.
Kõik on korraga olemas ja puudu.

Koht, kleit, kingad.
Ise oled kadunud
irokeeside impeeriumisse.

(11 mädakuud 10225)

Korraga räägivad kõik laulud
igatsusest või enesetapust
haiglasest igatsusest antuste järele
enesejälestusest elu põletamise läbi

Korraga on lugemata raamatutel
ainult masendavad lõpud
lemmiktegelase skisofreenia
ilma haripunktita vaibuv pinge

sõnu täis suu
emotsionaalne kaasarännak kujutlustes...
unerannal poetatud pisarat
näeb mööduv merikajakas.

(11 mädakuud 10225)