Akende taga on vihm
ja õues on pettumus,
ma kunagi karjusin valust
ja järgnes karistus.

See hiilib mu selja taga
ja aru yldse ei saa,
et minu pea on veel pysti;
tema ymber on põlenud maa.

Ma lähen, ei kuule, ei näe
peaasi, et edasi.
Hing ulub ja röögib ja lärmab
aga lõpp tuleb ikkagi.

Mu ymber on lõputu rahu
Karistus minu ellu ei mahu.

(25 jaanikuud 10225)

*

Kurat miks ma kuulen neid kelli
(muidugi ma ei kysi, kellele.)
sulle, mulle, talle, meile.

Kurat kas tõesti jälle on aeg
meenutada eeterliku surematust
kõigile - mulle ja meile.

Kurat kaduvik põgeneb peost
kui kondist kaob jõud hoida kinni
kõigist, sinust ja temast.

kurat ja põrgu, pysimisväest
me ju oleme alati laulnud -
sina ja mina ja tema.

(5 heinakuud 10225)

Seisma jäänud öö

Sel ööl, kui aeg jäi seisma
Sel ööl ma ei maganud
See aeg, mis anti juurde
Sai sinuga jagatud

Sai mõtteid ja arusaamisi
Ja ilma- ja silmavaadet
Ja aeg, mis korraks jäi seisma
Kadus käest nagu kallis aare

Sest ööst mul meeles on vähe
kuigi mäletada on palju
Aga siiski mul meelest ei lähe
Et mis alles jääb, ongi kristall ju.

(2 kooljakuud 10223)

(Viimane rida 13 kooljakuud)