Minust läks täna lahku
kuuskymmend erinevat halli
uduhalli ja tuhahalli
kummitushalli ajajoont
mida ei juhtunud.
Ma tunnen, kuidas nad oma
kylmi ja kuumi õhke
mu paljasse kuklasse puhuvad,
nende eest ei kaitse
kõrgeimgi mantlikrae
kõige soojemgi sall.

Ma ei näe neid enam silmanurgastki
nende teelahkmed on juba möödas
aga ma võin meenutada,
et ma teadsin neid -
ja kurvastada nende ärajäämist.
Ja rõõmustada, et värvid on
maailmas ikka veel alles;
selles maailmas, mida ma parajasti elan,
on mälestus nende ärajäämisest nyyd
yhte masinasse
yhes märgisysteemis
ylesse tähendatud.

(11 kooljakuud 10226)

Kevadet ei tule kunagi.
Lõunataevas särav päike on õõnes
ega sulata halli lund.

Koju ei tule kunagi.
Unistuste soojad saiad ja
valgek värvitud tara
on peegeldused väsinud pudelipõhjas.

Lootust ei ole olemas.
Mured kuhjuvad ja kandja murdub.
Jälle yks maailm kildudeks.

Miks ma peaksin tohtima
paluda: "Ole päris!", kui
ma ei tea kedagi, kes on.

(11 urbekuud 10226)

hämarduv päev naerab
kasutamata võimaluste yle
kui aus olla,
naeraks ise ka.
Naraks väljakutsuvalt ja võikalt
iga sõna ainult mõnitus.

"Sa ju said, sa ju tohtisid!
Oma viga et ei teinud...
Ära oota armuande!"
Ma ei ootagi.
Ei teaks, mida oodata.
Kõik on korraga olemas ja puudu.

Koht, kleit, kingad.
Ise oled kadunud
irokeeside impeeriumisse.

(11 mädakuud 10225)

Korraga räägivad kõik laulud
igatsusest või enesetapust
haiglasest igatsusest antuste järele
enesejälestusest elu põletamise läbi

Korraga on lugemata raamatutel
ainult masendavad lõpud
lemmiktegelase skisofreenia
ilma haripunktita vaibuv pinge

sõnu täis suu
emotsionaalne kaasarännak kujutlustes...
unerannal poetatud pisarat
näeb mööduv merikajakas.

(11 mädakuud 10225)

***

Keset vaikust

kostab yksinduse hääl.

See on su sõbra varjukuju

Su sõber sinu peas

Oma olematuses võib

ta öelda asju

Mis kunagi heliks ei saa

Lõppeks on ju see kõik

ainult hääle mälestus

ainult see, mida sa

juba ammu teadnud oled

kartnud oled

Oma yksinduses võtad sa

Tänulikkusega vastu

kõige hullemaid hirme

katad oma kindlusetusega

banketilaua kõigele

mis haiget teha saab.

Jääb ainult

tindi paberisse vajumise sahin

varjude hääletud sammud

igavesti ytlemata jäävad mõnitused

pilkamas sind kesk ööd

kui reaalsuse piirid on

õhemad kui siidpaber

Ja tähevalgus liiga terav

unepimedusest tulnud silmale.

Hommik unustab.

(24 lehekuud 10225)

Käed jäätuvad
Vedel tuli libiseb kurgust alla
Vesituli tulivesi

Aga pea on juba mujal
Ma olen maailmale kadunud
Ma olen alati kadunud olnud

Kallis, ära peta ennast
Mu valu on päris,
mis siis, et haava ei paista.

Teine dimensioon
laseb mu uuesti lahti
Tulivesi on kurgus muutunud
Viskoosseks.

(24 lehekuud 10225)

Ma olen haige
Yksindus nakkab ja nyyd see on
palavikuõhetus.
Ma kuman seestpoolt,
see on palavikutuli.

Mind nakatati yksindusega.
Kas see paistab välja?
Inimesed
pisike-leek-inimesed
linna uduhallil maastikul.

Palavik-leek-inimesed
mõni harv ainult...
Nyyd olete ainult teie
mu vennad ja õed
selles katkus.

Ma jätan selle endale.
Yksilduse palavikuline ilu
Initsiatsiooniriitus, mida
ma kellegi peal läbi ei vii.
Kaunis haige yksildus.
Kurb ja jumalik yksildus.

(24 lehekuud 10225)

Mu pea on tyhi nagu paber
Tekst synnib pliiatsi kokkupuutel
Tyhjusega

Enam ei ole midagi alles.
Enam ei ole midagi oodata.
Aeg on käes, ära rohkem looda.

See, mis on selja taga
jääb muutustest maha
jääb vanasse maailma
kust teda enam keegi yles ei leia
Ei mäleta otsida.

(24 lehekuud 10225)