***

Keset vaikust

kostab yksinduse hääl.

See on su sõbra varjukuju

Su sõber sinu peas

Oma olematuses võib

ta öelda asju

Mis kunagi heliks ei saa

Lõppeks on ju see kõik

ainult hääle mälestus

ainult see, mida sa

juba ammu teadnud oled

kartnud oled

Oma yksinduses võtad sa

Tänulikkusega vastu

kõige hullemaid hirme

katad oma kindlusetusega

banketilaua kõigele

mis haiget teha saab.

Jääb ainult

tindi paberisse vajumise sahin

varjude hääletud sammud

igavesti ytlemata jäävad mõnitused

pilkamas sind kesk ööd

kui reaalsuse piirid on

õhemad kui siidpaber

Ja tähevalgus liiga terav

unepimedusest tulnud silmale.

Hommik unustab.

(24 lehekuud 10225)