Esiteks oli ruum.
Seal räägiti välja aeg,
aeg venis ja mõtted
astusid ruumist välja.
Selgus
Ruumist väljas oligi selgus,
jahedavõitu liikuv selgus,
öeldakse - tuul.
See haaras juustest ja mõtetest,
mina jällegi lakast, turjasulgedest
ja sai kihutatud.

Kui ma kukkusin, oli ta väsinud,
aga ma põrkasin edasi.
Iga põnts hõikas: "Normaalne!"
Põrkasin yle,
maa oli ainult ajuti.
See lõhnas nagu kadedus,
teinekord lehkas hapruse järele...
Aga mina põrkasin
kuni selgus tuli tagasi
ja yhtäkki aeg enam ei veninud.

(16 sygiskuud 10226)