17 september 2013

Esiteks oli ruum.
Seal räägiti välja aeg,
aeg venis ja mõtted
astusid ruumist välja.
Selgus
Ruumist väljas oligi selgus,
jahedavõitu liikuv selgus,
öeldakse - tuul.
See haaras juustest ja mõtetest,
mina jällegi lakast, turjasulgedest
ja sai kihutatud.

Kui ma kukkusin, oli ta väsinud,
aga ma põrkasin edasi.
Iga põnts hõikas: "Normaalne!"
Põrkasin yle,
maa oli ainult ajuti.
See lõhnas nagu kadedus,
teinekord lehkas hapruse järele...
Aga mina põrkasin
kuni selgus tuli tagasi
ja yhtäkki aeg enam ei veninud.

(16 sygiskuud 10226)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar