Lendutõus

Jõudes sinna, kust edasi jalad ei kanna
Tuul mustades tiibades
Lennata siiski ei anna.
Vaatan edasi, tagasi, ümber
on punane taevas.

Sa tuled, kuid peatud eemal.
Kauge kuningas võõrast ilmast
Juuksed lehvimas tuules,
Tulenooline pilk silmas
leebub kui vaatad mu poole.
Ei kõrveta, soojendab vaid.
Mõtted lähevad vanale muinasloole
kus õilis on rüütel, nõtke ta neid.

Oled korraga võõras ja oma
Parim mida võiks tahta,
Pole kallimat maailmas.
Vaatan eemale, hetkega oled siinsamas,
Hoiad kätest, koos sinuga olen ma vaba...
Kas lendame?

16 jaanikuu 10220