Manustan võõraid rytme
kui otse tilgutist veeni
Ei oleks veel kunagi teadnud
et jõuan ka sellise teeni
Õpin ihu ja hingega
andumist võõrale, uuele
Ripun sõnade kyljes
ka vaikuses muusikat kuulen veel
Ihalen pöörasust ellu
toonipööristes keerlen kui mõte
Maha matma ei ole kuid nõus veel
varem eluga aidanud võtet.
(1 sydakuud 10224)
Sel ööl, kui aeg jäi seisma
Sel ööl ma ei maganud
See aeg, mis anti juurde
Sai sinuga jagatud
Sai mõtteid ja arusaamisi
Ja ilma- ja silmavaadet
Ja aeg, mis korraks jäi seisma
Kadus käest nagu kallis aare
Sest ööst mul meeles on vähe
kuigi mäletada on palju
Aga siiski mul meelest ei lähe
Et mis alles jääb, ongi kristall ju.
(2 kooljakuud 10223)
(Viimane rida 13 kooljakuud)
Nii palju aega on möödas
Sinu kõrval on keegi muu
Nii palju aega on möödas
Pole minagi olnud truu
Nii palju aega on möödas
Aga mõnikord igatsen veel
Nii palju aega on möödas
Ainult mõnikord, õhtu eel
Nii palju aega on möödas
Et kõik on justnagu korras
Väga palju aega on möödas
Ja kõik on vaid *justnagu* korras.
(16 porikuud 10223)
Kui mitu korda võib surra
yks katkine inimene
kui mitu hoopi, et murda
kunagi tekkinud side
kui mitu korda veel tõotan
ja järgmiseks õhtuks murran
kui mitu korda veel ohkan
ja salaja igatsen purra
kui mitu korda veel otsin
põletamata jäänd silda
kui mitu korda veel katsun-
ja siiski
nii päästmatult
ilma.
(16 porikuud 10223)
Taevas teab...
Tule taevas appi...
Aga ta ei tule.
Ta aitab kedagi teist,
ei jõua temagi kõike.
Miks sina,
pisike inimesemutukas
arvad,
et suur tugev taevas
just sind peaks aitama?
(24 lehekuud 10223)
Kirjutaks midagi, aga ei oska
liiga kiiresti jooksevad ära
lilled helmed ja metsloomad
kujuks midagi, aga liiga
tavalised tunduvad
ka kõige kaunimad kuldsete
ja verevate
lõngade keerud
mida välja mõelda suudan
mõtleks midagi, aga mõtted
jooksevad liiga kiiresti
minu silmade eest läbi
silmade, mis tegelikult hästi ei näe
silmade,
mis näevad ainult olematuid asju selgelt
vahtravärvi sõrmeotsad
hoiavad uut
äsjaavastatut
mis usutunnistuseks ei tohi saada
hõbesõrmused nendessamades sõrmedes
enam ei yhtegi lohelikku
nyyd ainult
enda
yhiskonna
ja vanemate eest
arm käeseljal
nimetäht
või see märk
mis mind hoiab-tähendab
armid sõrmedel
need märgid
mida mäletama peab
nuga vööl
Helsingist
sellest poest
kuhu sa seekord ei tulnud
ja pooleldi söödud võileib
mida ehk ainsana mäletan,
visatud kajaka pihta
kes tegelikult olemas oli
roosa roos
ehk saabki ta tagasi koju
tyrkiis selle kõrval
ja hõbe
su kaeluses
alles jäetud Pyy silmas
(porikuu 11., 10222)
Yks pisike mõttelend
lendas ja lendas
mõttelind
mõte ja lind
Lin lendas koju
Omasse pessa
Sarapuu oksade vahele
Kase kollaste lehtede vahele
Kuuse teravate tokivate okaste vahele
Pihla paikäte peitu
Jalakalt julgust laenates.
Tuuled temaga.
Mõte lendas ringi
Mõttel kodu ei ole
Mõttele võib anda ainult mõned kirjaread
õrreks
millele korraks maanduda.
Kui kauemaks jääda,
saavad sõnad mõttest raskeks
ja vajuvad põhja
Mõte peab sõnu puudutama
edasi lendama.
Peaski ei saa puhata
juuste all julgust koguda
kulme taga kuulatada
kõrvade vahel kuulata
silme taga suigatada.
Vaene mõte.
Kahju hakkab kohe.
(põimukuu 29., 10222)
Minu head soovid on sinuga
kui sa lähed
yle koduheinamaa
teist tundrut kaudu
kolmandast kuusemetsast läbi
neljandast nõmmest yle
viienda vee äärest
kuuendat kullajälge pidi
seitsmenda soo taha
sajandat korda sõtta.
Sina ei pea langema selle pärast,
et taganutjat pole,
kuigi minu silmaveed
on juba ammu
ära voolanud
ja kõik pudeda
endaga kaasa viinud.
Sina saad tulla tagasi
yhena tähepoegadest
ja tuua kodumaile
helkivaid hõbehelmeid kaasa,
ja kirjusid kive
ja ammuunustatud lugusid
ja uute aegade lõhna
vanas nahkkotis.
(27 mahlakuud 10222)
see linn on minu oma
tema tornid on minu
ja väravad minu
tema varjud on minu
ja päiksed on ka
see meri on minu oma
tema lained on minu
ja hall on minu
tema tormid on minu
ja sillerdus ka
see tuul on minu oma
tema ohked on minu
ja iilid on minu
tema öösine lehvimine on minu
ja hingeõhk korstnas on ka
see maa on minu oma
tema niidud on minu
ja kadakad minu
tema väljad on minu
ja metsad on ka
see tuli on sinu oma
tema soojus on sinu
ja värvid on sinu
tema leek on sinu
ja valgus on ka
(sydakuu 29, 10222)
Pyy silmas näen metslooma jälge
Kuid tema sulisryy on veel pooleli.
Kivikõlinast kuulen helisemas su naeru
aga seda käima panna pole veel aeg.
Juba jooksevad teised jäljed
läbi su unelumede,
kolmandad ootavad veel ees.
Kolm... oli neid kolm kirja pandud
või on mul mõni meelest läinud?
Kolm... Kuidas ytlesidki,
mina, see kolmas.
Tähtede tina valgub tulisena mu hinge
nähes neid teisi tähti. Aga veel pole aeg sulada.
Vesi koguneb tammi taha,
et kevadine sula võiks selle sealt valla päästa.
Puhas pikslite raiskamine.
(8 sydakuud 10222)
tornide linn, varjude linn,
surnud sõjameeste kummituste linn
mu kodulinn
soolalinn, vana linn,
kaotatud ja võidetud vabaduse linn,
mu kodulinn
myyride linn, väravate linn,
pettumuste ja võitude linn,
mu kodulinn
katuste linn, tuvide linn,
talveöölumma ja loojangu linn,
mu kodulinn
mägede linn, käikude linn,
paljude raamatute mõtete linn,
mu kodulinn
kuplite linn, akende linn,
suvelõõsa ja varaste koitude linn,
mu kodulinn
kaarte linn, nurkade linn,
kiirete ööde ja kirgede linn,
mu kodulinn
(heinakuu 15., 10221)
Leida k2ttesaadavatest
aga sellegipoolest l6pututest avarustest
m88dunud hetkede liblikaid
t6mmata nad juukseniitidega
enda elu kylge
et nad t2hendaksid
rohkem kui neile m22rati
ja rohkem kui keegi uskuda oskakski
t2hendaksid p2ikest ja halastust
yhele 6nnelikule 6nnetule
kes v6itis kunagi ammu k6ik
mida kaotada oli
seda isegi pyydmata.
(jaanikuu 3., 10221)
Ulmade kuningaks nimetan sind.
sest sa tihti k6nnid mu unedes.
Kahe silmapilgu vahel p88rad ette teise pale
ja ma ei tea kumba uskuda.
Yksikuks teek2ijaks v6ib sind ytleda
k2id samuti ringi ju eluski.
Kahe sammu vahel ehk m6tled korraks sihile
ja ma ei tea kas ka mulle.
(lehekuu 22., 10221)