***

Keset vaikust

kostab yksinduse hääl.

See on su sõbra varjukuju

Su sõber sinu peas

Oma olematuses võib

ta öelda asju

Mis kunagi heliks ei saa

Lõppeks on ju see kõik

ainult hääle mälestus

ainult see, mida sa

juba ammu teadnud oled

kartnud oled

Oma yksinduses võtad sa

Tänulikkusega vastu

kõige hullemaid hirme

katad oma kindlusetusega

banketilaua kõigele

mis haiget teha saab.

Jääb ainult

tindi paberisse vajumise sahin

varjude hääletud sammud

igavesti ytlemata jäävad mõnitused

pilkamas sind kesk ööd

kui reaalsuse piirid on

õhemad kui siidpaber

Ja tähevalgus liiga terav

unepimedusest tulnud silmale.

Hommik unustab.

(24 lehekuud 10225)

Sa loodad
Sa unistad ärajäämiste hiilgusest
Igavene homne
Kui nimi on paberisse raiutud
Väärtus lõpuks ometi täis
Segadus ainult selja taga...

Aga homne jääb alati homseks
Mitte miski ei ytle: "Täna!"
'Nyyd' ja 'hiljem' piir
on aohele
kohkumus avastusest
et oled mitteise
sõpradehiilgusplaanide
edasiviimise mutterosake.

Muidugi! Ära vastuta!
Ainult ole! Täida ylesanne!

Jälestus kallite vastu poeb
tänasesse ja homsesse päeva
aovalguse lillast praost:
nad on andnud loa olla hoolimatu
nad hoolivad ise
sinugi asemel

Mitte mingil juhul!
Astu välja! Mõtle!
Ylesande määrad sa ise.

(24 lehekuud 10225)

Käed jäätuvad
Vedel tuli libiseb kurgust alla
Vesituli tulivesi

Aga pea on juba mujal
Ma olen maailmale kadunud
Ma olen alati kadunud olnud

Kallis, ära peta ennast
Mu valu on päris,
mis siis, et haava ei paista.

Teine dimensioon
laseb mu uuesti lahti
Tulivesi on kurgus muutunud
Viskoosseks.

(24 lehekuud 10225)

Ma olen haige
Yksindus nakkab ja nyyd see on
palavikuõhetus.
Ma kuman seestpoolt,
see on palavikutuli.

Mind nakatati yksindusega.
Kas see paistab välja?
Inimesed
pisike-leek-inimesed
linna uduhallil maastikul.

Palavik-leek-inimesed
mõni harv ainult...
Nyyd olete ainult teie
mu vennad ja õed
selles katkus.

Ma jätan selle endale.
Yksilduse palavikuline ilu
Initsiatsiooniriitus, mida
ma kellegi peal läbi ei vii.
Kaunis haige yksildus.
Kurb ja jumalik yksildus.

(24 lehekuud 10225)

Mu pea on tyhi nagu paber
Tekst synnib pliiatsi kokkupuutel
Tyhjusega

Enam ei ole midagi alles.
Enam ei ole midagi oodata.
Aeg on käes, ära rohkem looda.

See, mis on selja taga
jääb muutustest maha
jääb vanasse maailma
kust teda enam keegi yles ei leia
Ei mäleta otsida.

(24 lehekuud 10225)

*

Olen kandnud

hinge lahti ne' ette

Aga nad ytlevad

Nad ei tunne mind.

Ma pole midagi tagasi hoidnud.

Võtsin end kokku ja nutsin.

Hingasin kopsu täis ja naersin.

Ja jutustasin, oi kuidas....

jutustasin piinlikkegi lugusid.

"Näe, ma näitan,

ma luban vaadata, ma ei karda."

"Ei, me ei tea. Ei tunne,

ikkagi," öeldi.

Ju siis ei teatagi.

Ehk pole kunagi tuntud.

Lõpuks hakkasin kahtlema -

olen ma eales

iseendale

tuttav olnud.

(3 mahlakuud 10225)

*

Nefroleep-sõnajalg

kohviku aknal

ei tea

ei oska seletada

kui raske on otsida

tähendusi sõnade tagant

usaldust hirmude vahelt

sõpru vaenlastest eristada

enda seest peab

leidma mõtteid ja väljendeid

julguse tunda ja arvata

selgroo et

ikka ja alati uuesti

kius sõbralikkuseks tajuda

(26 paastukuud 10225)

Eile algas uus ajastu

Aga seda ei tea veel

inimene tänaval

ei tea veel

sina või tema

ei tea veel,

kas isegi tean.

Ainult syda ytleb

et algas.

Algas ju!

Juba eile

juba nädala eest

juba mullusygisel algas

Aga ikka veel ei tea seda

ei tema ega sina

ega ma isegi õieti.

(12 sygiskuud 10224)

Yhistransport kui kellavärk

vihmased tänavad oranžilt vastu läikimas

homme jälle tööle

kell kaheksa, nagu inimene ikka.

Illusioon täislikkusest

Või kas tõesti?

Kas ma

Kas me

nii vähe ootamegi oma maailmalt?

Äkki hoopis midagi muud?

Avastaks et tegelikult

sellest ju ei piisa?

(13 sygiskuud 10224)

Vajame väljastpoolt ainult teist

ainult kedagi, kes ei ole mina

ei ole sina, tema

ei ole meie.

Temata pole meid

Võõrata pole omi

Ja kui enam isegi omasid pole,

jääb vaid hulk minasid

ykshaaval trepist kukkumas

Ma ei taha olla

yks miljonist minast

kui piisaks olemast

yks tuhandest õvest.

(14 kooljakuud 10224)

Inimene ei ole enam ammu

inimesele hunt.

Hunt oskab jagada omiga,

mida napib

Ja jätta enda teada

just parasjagu et olla

muuhulgas ka yks yhest.

Inimene hoiab endale selle,

mida vähe on

ja jagab teistega ainult seda,

mille enda teada peaks jätma.

(14 kooljakuud 10224)

lootus lõpu asemel

Peaksin kirjutama hävingust
seadma sõnadeks sellegi
kuidas laguneb tykkideks
kymme korda kaunimateks tykkideks
see hallivõitu maailm
need igapäevased inimesed
ja kaubanduskeskus ja töö
ja vihm akna taga
ja hommikukohvigi.

Peaksin kirjutama lõpust
sest ma elan lõpu eel
Lõpp on kirjutatud kohvikutooli kontidesse
ots on näha niiskuse hingeõhust
suremine silmitseb vastu sajast sydamest...

Ja ometi... ilus.
Armun lõpu lausetusse
ihaldan otsa vaadata
silmitsen sydameid.

Aga ma ei taha kirjutada hävingust
laulda lõpu aegadest
laulda lagunemisest...
Tahan laulda lootusest
pystipysimisest
mittesulamisest
tykkide tervikuks vaatamisest...
sest...
sest...
ainult nii saab.

(9 sydakuud 10224)

õpin juurde

Manustan võõraid rytme
kui otse tilgutist veeni
Ei oleks veel kunagi teadnud
et jõuan ka sellise teeni

Õpin ihu ja hingega
andumist võõrale, uuele
Ripun sõnade kyljes
ka vaikuses muusikat kuulen veel

Ihalen pöörasust ellu
toonipööristes keerlen kui mõte
Maha matma ei ole kuid nõus veel
varem eluga aidanud võtet.

(1 sydakuud 10224)

Seisma jäänud öö

Sel ööl, kui aeg jäi seisma
Sel ööl ma ei maganud
See aeg, mis anti juurde
Sai sinuga jagatud

Sai mõtteid ja arusaamisi
Ja ilma- ja silmavaadet
Ja aeg, mis korraks jäi seisma
Kadus käest nagu kallis aare

Sest ööst mul meeles on vähe
kuigi mäletada on palju
Aga siiski mul meelest ei lähe
Et mis alles jääb, ongi kristall ju.

(2 kooljakuud 10223)

(Viimane rida 13 kooljakuud)

Palju aega

Nii palju aega on möödas
Sinu kõrval on keegi muu
Nii palju aega on möödas
Pole minagi olnud truu

Nii palju aega on möödas
Aga mõnikord igatsen veel
Nii palju aega on möödas
Ainult mõnikord, õhtu eel

Nii palju aega on möödas
Et kõik on justnagu korras
Väga palju aega on möödas
Ja kõik on vaid *justnagu* korras.

(16 porikuud 10223)

*

Kui mitu korda võib surra
yks katkine inimene
kui mitu hoopi, et murda
kunagi tekkinud side

kui mitu korda veel tõotan
ja järgmiseks õhtuks murran
kui mitu korda veel ohkan
ja salaja igatsen purra

kui mitu korda veel otsin
põletamata jäänd silda
kui mitu korda veel katsun-
ja siiski
nii päästmatult
ilma.

(16 porikuud 10223)

*

Taevas teab...
Tule taevas appi...

Aga ta ei tule.
Ta aitab kedagi teist,
ei jõua temagi kõike.

Miks sina,
pisike inimesemutukas
arvad,
et suur tugev taevas
just sind peaks aitama?

(24 lehekuud 10223)

teeks

Kirjutaks midagi, aga ei oska
liiga kiiresti jooksevad ära
lilled helmed ja metsloomad

kujuks midagi, aga liiga
tavalised tunduvad
ka kõige kaunimad kuldsete
ja verevate
lõngade keerud
mida välja mõelda suudan

mõtleks midagi, aga mõtted
jooksevad liiga kiiresti
minu silmade eest läbi
silmade, mis tegelikult hästi ei näe
silmade,
mis näevad ainult olematuid asju selgelt

vahtravärvi sõrmeotsad
hoiavad uut
äsjaavastatut
mis usutunnistuseks ei tohi saada

hõbesõrmused nendessamades sõrmedes
enam ei yhtegi lohelikku
nyyd ainult
enda
yhiskonna
ja vanemate eest

arm käeseljal
nimetäht
või see märk
mis mind hoiab-tähendab

armid sõrmedel
need märgid
mida mäletama peab

nuga vööl
Helsingist
sellest poest
kuhu sa seekord ei tulnud
ja pooleldi söödud võileib
mida ehk ainsana mäletan,
visatud kajaka pihta
kes tegelikult olemas oli

roosa roos
ehk saabki ta tagasi koju
tyrkiis selle kõrval
ja hõbe
su kaeluses
alles jäetud Pyy silmas

(porikuu 11., 10222)

*

Yks pisike mõttelend
lendas ja lendas
mõttelind
mõte ja lind

Lin lendas koju
Omasse pessa
Sarapuu oksade vahele
Kase kollaste lehtede vahele
Kuuse teravate tokivate okaste vahele
Pihla paikäte peitu
Jalakalt julgust laenates.
Tuuled temaga.

Mõte lendas ringi
Mõttel kodu ei ole
Mõttele võib anda ainult mõned kirjaread
õrreks
millele korraks maanduda.
Kui kauemaks jääda,
saavad sõnad mõttest raskeks
ja vajuvad põhja

Mõte peab sõnu puudutama
edasi lendama.
Peaski ei saa puhata
juuste all julgust koguda
kulme taga kuulatada
kõrvade vahel kuulata
silme taga suigatada.

Vaene mõte.
Kahju hakkab kohe.

(põimukuu 29., 10222)

sinu
hoolimisest raske paikäsi
vajutab mu maadligi
ja lähedust täis kallistused
ei lase hingata

ma vaikin ja naeratan.
mille poolest olen siis parem
sellest põgenenud hulkujast?

(lehekuu 13., 10222)