05 november 2012

Ma olen kadakas rannakarjamaal
vajan tuult ja mereõhku
oma puusyy keerukuses
peidan salajast ning tuttavat.

Ma olen kibuvits kivide vahel
madal, vähenõudlik ja vajalik
marjapunaste huulte vahelt
kostab okkaline tõde.

Ma olen sinine lõikehein
pikkade kuldkollaste peadega
sygavad haprad juured
Eesti pinnases kinni.

(11 sygiskuud 10225)

13 august 2012


hämarduv päev naerab
kasutamata võimaluste yle
kui aus olla,
naeraks ise ka.
Naraks väljakutsuvalt ja võikalt
iga sõna ainult mõnitus.

"Sa ju said, sa ju tohtisid!
Oma viga et ei teinud...
Ära oota armuande!"
Ma ei ootagi.
Ei teaks, mida oodata.
Kõik on korraga olemas ja puudu.

Koht, kleit, kingad.
Ise oled kadunud
irokeeside impeeriumisse.

(11 mädakuud 10225)


Korraga räägivad kõik laulud
igatsusest või enesetapust
haiglasest igatsusest antuste järele
enesejälestusest elu põletamise läbi

Korraga on lugemata raamatutel
ainult masendavad lõpud
lemmiktegelase skisofreenia
ilma haripunktita vaibuv pinge

sõnu täis suu
emotsionaalne kaasarännak kujutlustes...
unerannal poetatud pisarat
näeb mööduv merikajakas.

(11 mädakuud 10225)

05 juuli 2012

*


Kurat miks ma kuulen neid kelli
(muidugi ma ei kysi, kellele.)
sulle, mulle, talle, meile.

Kurat kas tõesti jälle on aeg
meenutada eeterliku surematust
kõigile - mulle ja meile.

Kurat kaduvik põgeneb peost
kui kondist kaob jõud hoida kinni
kõigist, sinust ja temast.

kurat ja põrgu, pysimisväest
me ju oleme alati laulnud -
sina ja mina ja tema.

(5 heinakuud 10225)

24 mai 2012

***

Keset vaikust

kostab yksinduse hääl.
See on su sõbra varjukuju
Su sõber sinu peas
Oma olematuses võib
ta öelda asju
Mis kunagi heliks ei saa

Lõppeks on ju see kõik
ainult hääle mälestus
ainult see, mida sa
juba ammu teadnud oled
kartnud oled
Oma yksinduses võtad sa
Tänulikkusega vastu
kõige hullemaid hirme
katad oma kindlusetusega
banketilaua kõigele
mis haiget teha saab.

Jääb ainult
tindi paberisse vajumise sahin
varjude hääletud sammud
igavesti ytlemata jäävad mõnitused
pilkamas sind kesk ööd
kui reaalsuse piirid on
õhemad kui siidpaber
Ja tähevalgus liiga terav
unepimedusest tulnud silmale.

Hommik unustab.

(24 lehekuud 10225)

Sa loodad
Sa unistad ärajäämiste hiilgusest
Igavene homne
Kui nimi on paberisse raiutud
Väärtus lõpuks ometi täis
Segadus ainult selja taga...

Aga homne jääb alati homseks
Mitte miski ei ytle: "Täna!"
'Nyyd' ja 'hiljem' piir
on aohele
kohkumus avastusest
et oled mitteise
sõpradehiilgusplaanide
edasiviimise mutterosake.

Muidugi! Ära vastuta!
Ainult ole! Täida ylesanne!

Jälestus kallite vastu poeb
tänasesse ja homsesse päeva
aovalguse lillast praost:
nad on andnud loa olla hoolimatu
nad hoolivad ise
sinugi asemel

Mitte mingil juhul!
Astu välja! Mõtle!
Ylesande määrad sa ise.

(24 lehekuud 10225)

Käed jäätuvad
Vedel tuli libiseb kurgust alla
Vesituli tulivesi

Aga pea on juba mujal
Ma olen maailmale kadunud
Ma olen alati kadunud olnud

Kallis, ära peta ennast
Mu valu on päris,
mis siis, et haava ei paista.

Teine dimensioon
laseb mu uuesti lahti
Tulivesi on kurgus muutunud
Viskoosseks.

(24 lehekuud 10225)

Ma olen haige
Yksindus nakkab ja nyyd see on
palavikuõhetus.
Ma kuman seestpoolt,
see on palavikutuli.

Mind nakatati yksindusega.
Kas see paistab välja?
Inimesed
pisike-leek-inimesed
linna uduhallil maastikul.

Palavik-leek-inimesed
mõni harv ainult...
Nyyd olete ainult teie
mu vennad ja õed
selles katkus.

Ma jätan selle endale.
Yksilduse palavikuline ilu
Initsiatsiooniriitus, mida
ma kellegi peal läbi ei vii.
Kaunis haige yksildus.
Kurb ja jumalik yksildus.

(24 lehekuud 10225)

Mu pea on tyhi nagu paber
Tekst synnib pliiatsi kokkupuutel
Tyhjusega

Enam ei ole midagi alles.
Enam ei ole midagi oodata.
Aeg on käes, ära rohkem looda.

See, mis on selja taga
jääb muutustest maha
jääb vanasse maailma
kust teda enam keegi yles ei leia
Ei mäleta otsida.

(24 lehekuud 10225)

03 aprill 2012

*

Olen kandnud

hinge lahti ne' ette
Aga nad ytlevad
Nad ei tunne mind.
Ma pole midagi tagasi hoidnud.
Võtsin end kokku ja nutsin.
Hingasin kopsu täis ja naersin.
Ja jutustasin, oi kuidas....
jutustasin piinlikkegi lugusid.
"Näe, ma näitan,
ma luban vaadata, ma ei karda."
"Ei, me ei tea. Ei tunne,
ikkagi," öeldi.
Ju siis ei teatagi.
Ehk pole kunagi tuntud.
Lõpuks hakkasin kahtlema -
olen ma eales
iseendale
tuttav olnud.

(3 mahlakuud 10225)

*

Nefroleep-sõnajalg

kohviku aknal
ei tea
ei oska seletada
kui raske on otsida
tähendusi sõnade tagant
usaldust hirmude vahelt
sõpru vaenlastest eristada
enda seest peab
leidma mõtteid ja väljendeid
julguse tunda ja arvata
selgroo et
ikka ja alati uuesti
kius sõbralikkuseks tajuda

(26 paastukuud 10225)

23 detsember 2011

Eile algas uus ajastu

Aga seda ei tea veel
inimene tänaval
ei tea veel
sina või tema
ei tea veel,
kas isegi tean.

Ainult syda ytleb
et algas.
Algas ju!

Juba eile
juba nädala eest
juba mullusygisel algas
Aga ikka veel ei tea seda
ei tema ega sina
ega ma isegi õieti.

(12 sygiskuud 10224)

Yhistransport kui kellavärk

vihmased tänavad oranžilt vastu läikimas
homme jälle tööle
kell kaheksa, nagu inimene ikka.
Illusioon täislikkusest
Või kas tõesti?
Kas ma
Kas me
nii vähe ootamegi oma maailmalt?
Äkki hoopis midagi muud?
Avastaks et tegelikult
sellest ju ei piisa?

(13 sygiskuud 10224)

Vajame väljastpoolt ainult teist

ainult kedagi, kes ei ole mina
ei ole sina, tema
ei ole meie.

Temata pole meid
Võõrata pole omi
Ja kui enam isegi omasid pole,
jääb vaid hulk minasid
ykshaaval trepist kukkumas

Ma ei taha olla
yks miljonist minast
kui piisaks olemast
yks tuhandest õvest.

(14 kooljakuud 10224)

Inimene ei ole enam ammu

inimesele hunt.
Hunt oskab jagada omiga,
mida napib
Ja jätta enda teada
just parasjagu et olla
muuhulgas ka yks yhest.

Inimene hoiab endale selle,
mida vähe on
ja jagab teistega ainult seda,
mille enda teada peaks jätma.

(14 kooljakuud 10224)

23 jaanuar 2011

lootus lõpu asemel

Peaksin kirjutama hävingust
seadma sõnadeks sellegi
kuidas laguneb tykkideks
kymme korda kaunimateks tykkideks
see hallivõitu maailm
need igapäevased inimesed
ja kaubanduskeskus ja töö
ja vihm akna taga
ja hommikukohvigi.

Peaksin kirjutama lõpust
sest ma elan lõpu eel
Lõpp on kirjutatud kohvikutooli kontidesse
ots on näha niiskuse hingeõhust
suremine silmitseb vastu sajast sydamest...

Ja ometi... ilus.
Armun lõpu lausetusse
ihaldan otsa vaadata
silmitsen sydameid.

Aga ma ei taha kirjutada hävingust
laulda lõpu aegadest
laulda lagunemisest...
Tahan laulda lootusest
pystipysimisest
mittesulamisest
tykkide tervikuks vaatamisest...
sest...
sest...
ainult nii saab.

(9 sydakuud 10224)

01 jaanuar 2011

õpin juurde

Manustan võõraid rytme
kui otse tilgutist veeni
Ei oleks veel kunagi teadnud
et jõuan ka sellise teeni

Õpin ihu ja hingega
andumist võõrale, uuele
Ripun sõnade kyljes
ka vaikuses muusikat kuulen veel

Ihalen pöörasust ellu
toonipööristes keerlen kui mõte
Maha matma ei ole kuid nõus veel
varem eluga aidanud võtet.

(1 sydakuud 10224)

04 november 2010

Seisma jäänud öö

Sel ööl, kui aeg jäi seisma
Sel ööl ma ei maganud
See aeg, mis anti juurde
Sai sinuga jagatud

Sai mõtteid ja arusaamisi
Ja ilma- ja silmavaadet
Ja aeg, mis korraks jäi seisma
Kadus käest nagu kallis aare

Sest ööst mul meeles on vähe
kuigi mäletada on palju
Aga siiski mul meelest ei lähe
Et mis alles jääb, ongi kristall ju.

(2 kooljakuud 10223)

(Viimane rida 13 kooljakuud)

Palju aega

Nii palju aega on möödas
Sinu kõrval on keegi muu
Nii palju aega on möödas
Pole minagi olnud truu

Nii palju aega on möödas
Aga mõnikord igatsen veel
Nii palju aega on möödas
Ainult mõnikord, õhtu eel

Nii palju aega on möödas
Et kõik on justnagu korras
Väga palju aega on möödas
Ja kõik on vaid *justnagu* korras.

(16 porikuud 10223)

*

Kui mitu korda võib surra
yks katkine inimene
kui mitu hoopi, et murda
kunagi tekkinud side

kui mitu korda veel tõotan
ja järgmiseks õhtuks murran
kui mitu korda veel ohkan
ja salaja igatsen purra

kui mitu korda veel otsin
põletamata jäänd silda
kui mitu korda veel katsun-
ja siiski
nii päästmatult
ilma.

(16 porikuud 10223)