Sa oled

Ulmade kuningaks nimetan sind.
sest sa tihti k6nnid mu unedes.
Kahe silmapilgu vahel p88rad ette teise pale
ja ma ei tea kumba uskuda.

Yksikuks teek2ijaks v6ib sind ytleda
k2id samuti ringi ju eluski.
Kahe sammu vahel ehk m6tled korraks sihile
ja ma ei tea kas ka mulle.

(lehekuu 22., 10221)

Kui k6ik on antud, mis anda oli
Kui k6ik on tehtud, mis suutsin
Ja sellest j22b ikkagi v2heks

Kui k6ik on tuntud, mis tunda oli
Kui k6ik on 8eldud, mis sydamel
Ja ikkagi sellest ei piisa

Kui k6ik on l2bi, mis kunagi oli
Kui k6ik on muutunud tundmatuseni
Ja midagi siiski on alles

Kui enam ei jaksa, siis pyya veel
Kui enam ei taha, siis meenuta, tahtsid
Kui enam ei oska, siis proovi ikka
Niikaua kuni k2es ongi v6it v6i l6pp
............................

M2lestused karpi
Pisikeses kapis
Ilusal m2el, kus inimesi ei ela,
Ainult varjud ja tondid
kellega p2evast p2eva r22kida.
Kui inimesi j22b elus nii v2heks,
et igayks, igaminut
on kallimast kallim kingitus,
ei tohi neid puutuda.
Vaata vaid kaugelt,
muidu kaovad unede taha
ja hajuvad m2lestusteks.
V6ib vaid loota, et tulevad ise
ja teevad sulle pai
.............

Pyyda unede materjali k2tte ei saa
M88dunud 6nn on m88das,
kuid samasuur v6ib uuesti tulla,
on vaid vaja surmani tahta ja igatseda
k6igest hingest, k6igist hingist
iga karvaga.

Yhte p6imitud juuksekarvad
Suutsid kas saatusi p6imida?
V6lutykki, talismani sai tykk hinge.
L6plikult, tagasiv6tmisv6imaluseta
......................

(lehekuu 5., 10221)

Jälgida jääpurika tilkumist,
kuulata rohtu kasvamas ja
piiluda paisuvaid pungi.

Kevad on õues, ta kustuda lootust
ei lase. Kui mõnikord tahakski.

Pillata pisaraid jääpurikaga võidu,
kuulata olematut sammukaja ja
kasvatada kurbust noorte lehtede asemel

kui enam ei taha; jaksamata kanda
kevade raskust, omasemat sügistalvele.

Leida vikeraar kukuvas veepiisas ja pisaras,
nautida vaikust, kus puudub päevamüra ja
oodata rõõmu õisi puhkemas pungadest.

Sest õues on kevad, mis kustuda lootust ei lase.

(mahlakuu 16., 10221)

Head soovid kaotavad mõtte,
kui kaob edasipüüd ja taht.
Mis kasu on soovist "Jõudu!",
kui on alles vaid valuvahk
kõikehõlmav ja mattev, nii et
surmavalugi tundub pääs.
Jõud vaid pikendaks piina.
Tahaks nõrkust, et alla anda,
jõudu teistel ehk tarvis on.

(mahlakuu 13., 10221)

Iga lõpp on millegi uue algus.
Uus linn, uus elukoht... uus elu?
Mis jääb vanast alles peale mälestuste,
võib loota et pigem õnnelike kui kibedate?
Kas jääb alles see, mida tahad alles hoida
või Fortuuna pimeda käe poolt
puruks pillutud peavad saama
ühtviisi nii asjad kalliste mälestustega
kui need mis midagi ei tähenda?
Asjad kaovad - varem või hiljem.
Elu jääb - parem või halvem.

(mahlakuu 13., 10221)

Lahkudes kohast, kus
nähtud palju
- nii halba kui head -
jääd mõtlema,
oli see kodu või peatus teel?
Olin siin õnnelik?
Mida on rohkem,
nummerdatud tunde, minuteid,
või neid mis möödusid tuuletiivul?

(mahlakuu 13., 10221)

Pisar

Kruusitäis pisaraid
Nutetud hirmust ja ettevalust
Hoides siiski veel kümne küünega kinni lootusest, samas
Keelates end lootmast,
keelates uskumast head.

Kruusitäis pisaraid
Nutetud üksi ja pimedas
Anudes kelleiganes lohutavat kätt ja õlga, samas
Kartes et keegi tuleb
Kartes et keegi näeb

Kruusitäis pisaraid
Nutetud teiste teadmata
Valgete lillede peenrale, et nad kasvaksid lumeski, aga
Kes need sealt leiab?
Kes tahab, kes korjab?

Lilli, mis on hõbedast,
mitte jääst.

(urbekuu 17., 10221)

Hingekuu

Öö on pime
ju väljas on hingede kuu
Pole ime...
On see tuul, mis seal hüüab umbluu?

Toas on valge
Ja ahjus pea valmimas sai
Lõhnab hästi...
Hea käsi teeb kassile pai.

(12. kooljakuu päev, 10220)

*

Ei suuda igatseda
soolalinna
kus juured on kaldakivis
Igatsen vaid teise kaldata vett
mida siit ei paista.

Sinna jõuda võib unes
või ohvreid tuues
vaid viivuks
Ärgata unest siin müürita linnas...
Rohi on mujal rohelisem.

(kooljakuu 10220)

*

Tantsides üksinda
Keegi ei näe
Peale peeglisilmade

Hingates muusikat
Mõteldes jalgadega
Unustades maailma

Vabadus...

(kooljakuu 10220)

*

Kõige kallimale

Astu sisse,
ulmakuningas punases mantlis.
Tule või läbi unenäopeegli
ja ütle, et siin on hea.
Ütle, et sind hoidvad
ahelad on vaid paberist,
säärasest õhukesest ja
äravisatavast.

Sest mina ei oska
liikuda unedes.
Olen vaid Tuhkatriinu
ilma haldjast ristiemata,
ja loodan, et king
on niisamagi paras.
ja loodan, et hing
ei pigista.

(11. kooljakuu päev 10220)

Muinasjutt

Tuleb prints.
Kuusemetsasilmine.
Haldjakulmne.
Tihnikuripsmene.
Näeb see pilgunool südamepõhja?

Annab käe.
Marmorraiutu.
Siidilihvitud.
Kõikeoskava.
Ulatun ma selleni?

Sosistab sõnu.
Tähesäravaid.
Uduõrnu.
Hingeläbistavaid.
Kuulen ma neid?

Avan südame,
et näeks.
Sirutan,
et ulatuks.
Pingutan,
et kuuleks.

(11. kooljakuu päev, 10220)

*

Üks suvine asi vajus netipuuduse tõttu teiste paberite vahele.

Läbi on saamas
see üürike õnnelik suvi

Ja kuigi veel kuu
teda olema peaks ju järgi
kui vaadata kalendrit

on päevade sisustust silmates
ta otsas juba homme,
ehk kestab ülehomseni.

Siis tuleb sügis
Tagasi suurde linna
Ma harva vaid satun

On kurb
et kõik kõige parem
nii kiiresti läbi saab.

Jää viivuks veel,
kuldne, suurepärane,
soe ja õnnelik suvi.

(30 heinakuud 10220)

Öös on asju

(Eellugu - külas või veidi kaugemal toimub suur pidu. Vana ja väeti isa, kes sinna ise ratsutada ei saa õpetab poegi, kuidas seal käituma peab, et talle häbi ei tehtaks.)
Esiotsa jäta meelde
Ära liialt mõdu pruugi,
tõsta täita topsikesta,
pruugi liialt peekri seesta
Ära jää sa järgmiseksi
Mõdulaulale magama,
Pingi peale pikutama,
Laua peale laiutama,
Laua alla laisa peaga,
Kolmandaksi kuulatele
Mis sääl kaimud kõnelevad
Sõbramehed seletavad,
Omad mehed otsustavad
Õiged mehed õiendavad
Siis tule targasti tagasi
kohemaid kodulävele
tõtta oma taresse
uusi jutte jutustama
võõraid jutte...
tarku jutte...
Venda läkski

(järellugu - esimene vend ei teinud, teine vend ei teinud, kolmas läks ja sai hakkama, tuli kohe tagasi ka.)

11 sügiskuud 10220

*

Iga päev on eriline
Iga päev kordub
Samasugune oli ta
Kuuring varem
Samasugune on ta
Kuuring hiljem

Eriline on see, mis ei kordu.
Sündmused,
Nende kajad mõtetes,
Nende tulemused ja
Jäljed hilisemates aegades.

Jaanikuu 10220

Lendutõus

Jõudes sinna, kust edasi jalad ei kanna
Tuul mustades tiibades
Lennata siiski ei anna.
Vaatan edasi, tagasi, ümber
on punane taevas.

Sa tuled, kuid peatud eemal.
Kauge kuningas võõrast ilmast
Juuksed lehvimas tuules,
Tulenooline pilk silmas
leebub kui vaatad mu poole.
Ei kõrveta, soojendab vaid.
Mõtted lähevad vanale muinasloole
kus õilis on rüütel, nõtke ta neid.

Oled korraga võõras ja oma
Parim mida võiks tahta,
Pole kallimat maailmas.
Vaatan eemale, hetkega oled siinsamas,
Hoiad kätest, koos sinuga olen ma vaba...
Kas lendame?

16 jaanikuu 10220

Kaks Ühes

Kui ühtmoodi raskel rõhuvad õlga
Kotis raamat ja soomuskinnas,
mõlemad valed, mõlemad õiged.

Kui reaalsus ja uni
puutuvad kokku ainult endas
ja mõlemat korraga ei saa.

Ja kui ka parima tahtmise juures ei tea, kumb on kumb,
Kardad ärgates avastada, et reaalsus on kadunud,
Või loodad magama jäädes, et suudad veel und näha...

Kas suudan end rebida
Ei, mitte vabaks ahelaist, vaid
kaheks osaks ja seejuures terveks jääda?
Või jään sillaks kahe vahele, kuulumata kummassegi, alati kukkumist kartes?
Jäädes lahendust ootama, seda ei tule.

13. aprill 2007 (urbekuu 10220)

*

Kui mõtted mängivad lõngakera
Mille kass on segi kratsinud
Ja harutades tuleb neid juurde
Kuni kogu kolba sisemus
On täis värvilisi niitlõngu

Kui päike lõõskab nagu viimasel päeval
Ega sulata hirmujääd hingest
Mis on olnud kosmosekülmuses
Terve igaviku

Kui kihutad mööda kiirteed
Ega oska autot juhtida
Ja üle ei jää midagi
Peale lootuse, et kõik läheb hästi
Jääd ellu vaid hingest hoides.

Võid võtta vasara,
Et taguda puruks mõtted
Võid võtta tõrviku,
Et sulatada hirm
Võid vajutada pidurit,
Et pääseda
Aga mõte jääb samaks.

10. aprill 2007

*

Tahaksin ära
Kinnitaks kõrgele köie
ja selle otsa ämbri.
Istuks ämbrisse, kiigutaks
Ja siis enam ei liigutaks
Kuni potsatan heasse. Maha
Jääksid kõik arved

Või hoopis ehitaks parve
Põhjapalgid saaks sõprusest
Headest sõnadest keerutaks köied
Neid hoidma
Purjeks tuulejuuksed ja...

Tulge ka! Ei saa?
Olete kinni maas,
kaugookean hirmutab?
Ärge kartke, me jõuame
Kuhugi välja
Ja seal pole parem
On ainult tunne, et nii on valem,
et peaks olema tagasitee
sest ikkagi see pole see.

6. aprill 2007

Kevad

õhus on kevade lõhna
Algul veel nõrka ja kõhna.
Ent see tugevneb üha.

Oi, peagi see muutub.
Päike soojeil sõrmil
Katuseharjasid puutub,
Pikemaks venivad päevad,
jääpurikad aina sirguvad,
järgemööda talvisest unest
loomad ja pungad virguvad

Päev-päevalt saab lõhn
üsna uus, värske, tugev
Kuni tajuvad kõik -
nüüd vist kevad küll tuleb.

märts 2006