Seisma jäänud öö

Sel ööl, kui aeg jäi seisma
Sel ööl ma ei maganud
See aeg, mis anti juurde
Sai sinuga jagatud

Sai mõtteid ja arusaamisi
Ja ilma- ja silmavaadet
Ja aeg, mis korraks jäi seisma
Kadus käest nagu kallis aare

Sest ööst mul meeles on vähe
kuigi mäletada on palju
Aga siiski mul meelest ei lähe
Et mis alles jääb, ongi kristall ju.

(2 kooljakuud 10223)

(Viimane rida 13 kooljakuud)

Palju aega

Nii palju aega on möödas
Sinu kõrval on keegi muu
Nii palju aega on möödas
Pole minagi olnud truu

Nii palju aega on möödas
Aga mõnikord igatsen veel
Nii palju aega on möödas
Ainult mõnikord, õhtu eel

Nii palju aega on möödas
Et kõik on justnagu korras
Väga palju aega on möödas
Ja kõik on vaid *justnagu* korras.

(16 porikuud 10223)

*

Kui mitu korda võib surra
yks katkine inimene
kui mitu hoopi, et murda
kunagi tekkinud side

kui mitu korda veel tõotan
ja järgmiseks õhtuks murran
kui mitu korda veel ohkan
ja salaja igatsen purra

kui mitu korda veel otsin
põletamata jäänd silda
kui mitu korda veel katsun-
ja siiski
nii päästmatult
ilma.

(16 porikuud 10223)

*

Taevas teab...
Tule taevas appi...

Aga ta ei tule.
Ta aitab kedagi teist,
ei jõua temagi kõike.

Miks sina,
pisike inimesemutukas
arvad,
et suur tugev taevas
just sind peaks aitama?

(24 lehekuud 10223)

teeks

Kirjutaks midagi, aga ei oska
liiga kiiresti jooksevad ära
lilled helmed ja metsloomad

kujuks midagi, aga liiga
tavalised tunduvad
ka kõige kaunimad kuldsete
ja verevate
lõngade keerud
mida välja mõelda suudan

mõtleks midagi, aga mõtted
jooksevad liiga kiiresti
minu silmade eest läbi
silmade, mis tegelikult hästi ei näe
silmade,
mis näevad ainult olematuid asju selgelt

vahtravärvi sõrmeotsad
hoiavad uut
äsjaavastatut
mis usutunnistuseks ei tohi saada

hõbesõrmused nendessamades sõrmedes
enam ei yhtegi lohelikku
nyyd ainult
enda
yhiskonna
ja vanemate eest

arm käeseljal
nimetäht
või see märk
mis mind hoiab-tähendab

armid sõrmedel
need märgid
mida mäletama peab

nuga vööl
Helsingist
sellest poest
kuhu sa seekord ei tulnud
ja pooleldi söödud võileib
mida ehk ainsana mäletan,
visatud kajaka pihta
kes tegelikult olemas oli

roosa roos
ehk saabki ta tagasi koju
tyrkiis selle kõrval
ja hõbe
su kaeluses
alles jäetud Pyy silmas

(porikuu 11., 10222)

*

Yks pisike mõttelend
lendas ja lendas
mõttelind
mõte ja lind

Lin lendas koju
Omasse pessa
Sarapuu oksade vahele
Kase kollaste lehtede vahele
Kuuse teravate tokivate okaste vahele
Pihla paikäte peitu
Jalakalt julgust laenates.
Tuuled temaga.

Mõte lendas ringi
Mõttel kodu ei ole
Mõttele võib anda ainult mõned kirjaread
õrreks
millele korraks maanduda.
Kui kauemaks jääda,
saavad sõnad mõttest raskeks
ja vajuvad põhja

Mõte peab sõnu puudutama
edasi lendama.
Peaski ei saa puhata
juuste all julgust koguda
kulme taga kuulatada
kõrvade vahel kuulata
silme taga suigatada.

Vaene mõte.
Kahju hakkab kohe.

(põimukuu 29., 10222)

sinu
hoolimisest raske paikäsi
vajutab mu maadligi
ja lähedust täis kallistused
ei lase hingata

ma vaikin ja naeratan.
mille poolest olen siis parem
sellest põgenenud hulkujast?

(lehekuu 13., 10222)

*

Minu head soovid on sinuga
kui sa lähed
yle koduheinamaa
teist tundrut kaudu
kolmandast kuusemetsast läbi
neljandast nõmmest yle
viienda vee äärest
kuuendat kullajälge pidi
seitsmenda soo taha
sajandat korda sõtta.

Sina ei pea langema selle pärast,
et taganutjat pole,
kuigi minu silmaveed
on juba ammu
ära voolanud
ja kõik pudeda
endaga kaasa viinud.

Sina saad tulla tagasi
yhena tähepoegadest
ja tuua kodumaile
helkivaid hõbehelmeid kaasa,
ja kirjusid kive
ja ammuunustatud lugusid
ja uute aegade lõhna
vanas nahkkotis.

(27 mahlakuud 10222)

Oota hirmu ja himuga
aega kui saan
tõmmata jalga kaugelkäimise saapad
pakkida kotti oma elu
ja kõik unedes nähtud kirjud vööd
käimaks yhest kohast teise
kauplemas neid maha
hõbeda ja helmeste eest
öösiseks peapadjaks kuuseoksakuhi
või seesama õnnetu seljakott
mille raam juba ammu laguneb.

(urbekuu 28., 10222)

kelle

see linn on minu oma
tema tornid on minu
ja väravad minu
tema varjud on minu
ja päiksed on ka

see meri on minu oma
tema lained on minu
ja hall on minu
tema tormid on minu
ja sillerdus ka

see tuul on minu oma
tema ohked on minu
ja iilid on minu
tema öösine lehvimine on minu
ja hingeõhk korstnas on ka

see maa on minu oma
tema niidud on minu
ja kadakad minu
tema väljad on minu
ja metsad on ka

see tuli on sinu oma
tema soojus on sinu
ja värvid on sinu
tema leek on sinu
ja valgus on ka

(sydakuu 29, 10222)

paar mõtet

Pyy silmas näen metslooma jälge
Kuid tema sulisryy on veel pooleli.

Kivikõlinast kuulen helisemas su naeru
aga seda käima panna pole veel aeg.

Juba jooksevad teised jäljed
läbi su unelumede,
kolmandad ootavad veel ees.

Kolm... oli neid kolm kirja pandud
või on mul mõni meelest läinud?

Kolm... Kuidas ytlesidki,
mina, see kolmas.

Tähtede tina valgub tulisena mu hinge
nähes neid teisi tähti. Aga veel pole aeg sulada.

Vesi koguneb tammi taha,
et kevadine sula võiks selle sealt valla päästa.

Puhas pikslite raiskamine.

(8 sydakuud 10222)

linn

tornide linn, varjude linn,
surnud sõjameeste kummituste linn
mu kodulinn

soolalinn, vana linn,
kaotatud ja võidetud vabaduse linn,
mu kodulinn

myyride linn, väravate linn,
pettumuste ja võitude linn,
mu kodulinn

katuste linn, tuvide linn,
talveöölumma ja loojangu linn,
mu kodulinn

mägede linn, käikude linn,
paljude raamatute mõtete linn,
mu kodulinn

kuplite linn, akende linn,
suvelõõsa ja varaste koitude linn,
mu kodulinn

kaarte linn, nurkade linn,
kiirete ööde ja kirgede linn,
mu kodulinn

(heinakuu 15., 10221)

Leida k2ttesaadavatest
aga sellegipoolest l6pututest avarustest
m88dunud hetkede liblikaid
t6mmata nad juukseniitidega
enda elu kylge
et nad t2hendaksid
rohkem kui neile m22rati
ja rohkem kui keegi uskuda oskakski
t2hendaksid p2ikest ja halastust
yhele 6nnelikule 6nnetule
kes v6itis kunagi ammu k6ik
mida kaotada oli
seda isegi pyydmata.

(jaanikuu 3., 10221)

Sa oled

Ulmade kuningaks nimetan sind.
sest sa tihti k6nnid mu unedes.
Kahe silmapilgu vahel p88rad ette teise pale
ja ma ei tea kumba uskuda.

Yksikuks teek2ijaks v6ib sind ytleda
k2id samuti ringi ju eluski.
Kahe sammu vahel ehk m6tled korraks sihile
ja ma ei tea kas ka mulle.

(lehekuu 22., 10221)

Kui k6ik on antud, mis anda oli
Kui k6ik on tehtud, mis suutsin
Ja sellest j22b ikkagi v2heks

Kui k6ik on tuntud, mis tunda oli
Kui k6ik on 8eldud, mis sydamel
Ja ikkagi sellest ei piisa

Kui k6ik on l2bi, mis kunagi oli
Kui k6ik on muutunud tundmatuseni
Ja midagi siiski on alles

Kui enam ei jaksa, siis pyya veel
Kui enam ei taha, siis meenuta, tahtsid
Kui enam ei oska, siis proovi ikka
Niikaua kuni k2es ongi v6it v6i l6pp
............................

M2lestused karpi
Pisikeses kapis
Ilusal m2el, kus inimesi ei ela,
Ainult varjud ja tondid
kellega p2evast p2eva r22kida.
Kui inimesi j22b elus nii v2heks,
et igayks, igaminut
on kallimast kallim kingitus,
ei tohi neid puutuda.
Vaata vaid kaugelt,
muidu kaovad unede taha
ja hajuvad m2lestusteks.
V6ib vaid loota, et tulevad ise
ja teevad sulle pai
.............

Pyyda unede materjali k2tte ei saa
M88dunud 6nn on m88das,
kuid samasuur v6ib uuesti tulla,
on vaid vaja surmani tahta ja igatseda
k6igest hingest, k6igist hingist
iga karvaga.

Yhte p6imitud juuksekarvad
Suutsid kas saatusi p6imida?
V6lutykki, talismani sai tykk hinge.
L6plikult, tagasiv6tmisv6imaluseta
......................

(lehekuu 5., 10221)

Jälgida jääpurika tilkumist,
kuulata rohtu kasvamas ja
piiluda paisuvaid pungi.

Kevad on õues, ta kustuda lootust
ei lase. Kui mõnikord tahakski.

Pillata pisaraid jääpurikaga võidu,
kuulata olematut sammukaja ja
kasvatada kurbust noorte lehtede asemel

kui enam ei taha; jaksamata kanda
kevade raskust, omasemat sügistalvele.

Leida vikeraar kukuvas veepiisas ja pisaras,
nautida vaikust, kus puudub päevamüra ja
oodata rõõmu õisi puhkemas pungadest.

Sest õues on kevad, mis kustuda lootust ei lase.

(mahlakuu 16., 10221)

Head soovid kaotavad mõtte,
kui kaob edasipüüd ja taht.
Mis kasu on soovist "Jõudu!",
kui on alles vaid valuvahk
kõikehõlmav ja mattev, nii et
surmavalugi tundub pääs.
Jõud vaid pikendaks piina.
Tahaks nõrkust, et alla anda,
jõudu teistel ehk tarvis on.

(mahlakuu 13., 10221)

Iga lõpp on millegi uue algus.
Uus linn, uus elukoht... uus elu?
Mis jääb vanast alles peale mälestuste,
võib loota et pigem õnnelike kui kibedate?
Kas jääb alles see, mida tahad alles hoida
või Fortuuna pimeda käe poolt
puruks pillutud peavad saama
ühtviisi nii asjad kalliste mälestustega
kui need mis midagi ei tähenda?
Asjad kaovad - varem või hiljem.
Elu jääb - parem või halvem.

(mahlakuu 13., 10221)

Lahkudes kohast, kus
nähtud palju
- nii halba kui head -
jääd mõtlema,
oli see kodu või peatus teel?
Olin siin õnnelik?
Mida on rohkem,
nummerdatud tunde, minuteid,
või neid mis möödusid tuuletiivul?

(mahlakuu 13., 10221)

Pisar

Kruusitäis pisaraid
Nutetud hirmust ja ettevalust
Hoides siiski veel kümne küünega kinni lootusest, samas
Keelates end lootmast,
keelates uskumast head.

Kruusitäis pisaraid
Nutetud üksi ja pimedas
Anudes kelleiganes lohutavat kätt ja õlga, samas
Kartes et keegi tuleb
Kartes et keegi näeb

Kruusitäis pisaraid
Nutetud teiste teadmata
Valgete lillede peenrale, et nad kasvaksid lumeski, aga
Kes need sealt leiab?
Kes tahab, kes korjab?

Lilli, mis on hõbedast,
mitte jääst.

(urbekuu 17., 10221)