Palun tule ja ytle mulle
et igatsed;
et mõtled mu peale, kui mind ei ole,
ytle, et ma olen kallis
ja osav ja ilus
ja ägedam kui kõik teised,
räägi, et peod
on ilma minuta kriipsuke nõmedamad;
võta õlgade ymbert kinni
ja nimeta, et hoolid.

Ytle, et ma võiksin
ykskõik millal läbi astuda
ega pea kunagi lahkuma,
ytle, et iga headaega
on natuke tyhi ja kurb.
Märgi, et mu juuresolek teeb
värsked puulehed säravamaks
ja tõusud-loojangud huvitavamaks,
sõna, et sa tahaksid
seista mu kõrval
ka rasketel hetkedel.

Palun tule ja ytle mulle
kõiki neid asju,
mida ma ikka veel
ja võibolla yldse kunagi
sulle ytlema ei peaks.

(2 lehekuud 10228)

On öö ja udu.
On oranžid tänavalambid
ja on pikk sirge tee.
On hilja.
On liiga hilja, et olla tsiviliseeritud
tsiviliseeritud olemise pärast,
on liiga vara,
et naeratada tööletõttajatele.

On see tund, kus kedagi ei huvita,
kustkohast sa tuled ja miks lähed,
yksik vastutulija tunneb su hinge ära.
Te olete ju mõlemad yhesugused
sellises öös.

Enam ei ole kiire,
isegi kylm ei ole.
On ainult kulgemine,
on öö ja udu.

(30 lehekuud 10227)

See öö on liiga valge.
Ma tahan ööd, mis on yleni must.
Must nagu nahksed tiivad
ja pikkade helkivate teradega odad.

Ma tahan ööd, mis sosistab
kaunites keeltes väärikaid sõnu
nõuab verevandeid ja titaanselgroogu
ja annab vastu sajandeid kestvaid lugusid.

Ma tahan ööd, kus vahepeal säravad
tõrvikud või tähed;
põgenemisi ja viimsenipysimisi
ulgumisi ja ebamaiselt oskuslikke inimesi.

Ma tahan raamatute ööd,
vahepeal mõnda raamatute ööd
nende liiga valgete maailmaööde sekka.

(10 jaanikuud 10227)

Ma arvan, et see on usaldus.
Tõmban hõlmade asemel lahti rinnakorvigi
Ja vaatan pystipäi tumedat merd
Filmi laevaninast või kaljupangalt
Valmis hyppama, kui aeg on käes.
Need tiivad kannavad vist.

Ma teen asju, mida ammu enam
võimalikuks ei pidanud,
iga päev on uus võit asjaolude yle.
Siin oleks nii paljut karta,
sada sõna, mille ymber kogelema kukkuda
Aga mu enese hääl ei ole
enam ammu nii rahulik olnud.

Meelde tulevad ammuloetud luuleread
ykski neist pole klassika
ometi on nad kõik õiged.
Syda kasvab ja on õnnelik
teravalt ja võitlusvalmilt õnnelik
taltsutamatult, ent mitte ylevoolavalt
rahulikult, ent mitte leebelt.

Sydamefööniksi tiivad kannavad
võibolla isegi yle kaljualuste kivikuhjade.

(põimukuu 10227)

Minust läks täna lahku
kuuskymmend erinevat halli
uduhalli ja tuhahalli
kummitushalli ajajoont
mida ei juhtunud.
Ma tunnen, kuidas nad oma
kylmi ja kuumi õhke
mu paljasse kuklasse puhuvad,
nende eest ei kaitse
kõrgeimgi mantlikrae
kõige soojemgi sall.

Ma ei näe neid enam silmanurgastki
nende teelahkmed on juba möödas
aga ma võin meenutada,
et ma teadsin neid -
ja kurvastada nende ärajäämist.
Ja rõõmustada, et värvid on
maailmas ikka veel alles;
selles maailmas, mida ma parajasti elan,
on mälestus nende ärajäämisest nyyd
yhte masinasse
yhes märgisysteemis
ylesse tähendatud.

(11 kooljakuud 10226)

On halb olla kurb.

On ilus olla kurb nagu kollased lehed
kurb nagu hullukuu
kurb nagu liblika elulõpp
kurb nagu jalutuskäik, käed külmamas
ja hingeõhupilved ymber pea.

On majesteetlik olla kurb nagu leinav ema
kurb nagu synnipäevalilled nädala pärast
kurb nagu äraytlemiste rahu
kurb nagu selg-sirgu-lahkuja.

On hirmus olla kurb nagu ulgumine
kurb nagu meeletus
kurb nagu grimassid ja tatt
kurb nagu lelust ilma jäänud laps.

Aga nende vahel on halb olla kurb.
Liiga kurb, et kollased lehed ja päike
liiga vähe, et selg sirgu ära minna,
mitte piisavalt et pisarad voolaks...

On halb olla kurb nagu teadmatus
kurb nagu kytmata tuba
kurb nagu veerand-tundi-ootamine
kurb nagu yksildus.

(15 porikuud 10226)

Eile sa astusid jälle
mu unenäost läbi.
Siis kõlas äratuskell
ja ma ei kuulnudki, mida
sa ytlema olid tulnud.

Ma arvan, et kyllap
sa tahtsid öelda neidsamu asju,
mida ärkvel peast ikka öeldakse.
Igayhel on oma asjad
mida kõik teavad - tema ytles.

Võibolla sa tulid lihtsalt vaatama
kas ma näen ka huvitavalt?
Keeranuks pea looma moodi viltu
ja uurinuks, millega ma ratsutamas olen...
Ma mäletan kyll, ma sõitsin
neljakandilise tuulelohega
pilvede ja puulatvade vahel slaalomit.
Olympiavõidu peale.

Kui ma hõbemedali sain,
siis intervjueeris mind ETV.
Mu medali oli keegi pannud
yhe teise lohe nööri kylge
ja enne autasustamist pidin ma
seda pool tundi taga ajama.

Lõpuks ärkasin kolm tundi hiljem
ja avastasin,
et kuigi ma ei saanudki teada,
mis sa seal tegid,
oli raskete tekkide all
yhekorraga mõnusalt soe.

(25 sygiskuud 10226)

Kes sa oled?
Kes sa selline oled,
tavaline inimene,
kes armastab kevadet ja päikest,
jälestab pori,
ostab oma jõulukingid viimasel minutil
ja jaanipäeva umbusklikult suhtudes
jõuab ikkagi linna suurimale möllule?

Kes sa oled,
sina kelle ette ma
luule laiali laotan,
asjad millest pahatihti
isegi mina aru ei saa,
(aga kirjanduskriitik saab -
ta teab täpselt, mida autor mõtles),
et sulle öelda midagi,
mis ei pea olema uus, aga
vähemalt selles hetkes vajalik.

Ja sina, kriitik,
kes sina oled?
Kas sa oskad tegelikult arvata,
miks ma räägin või kellele?
Millest ma räägin ja miks just nii?
Võibolla sa oled kuus aastat
ylikoolis käinud ja harjutanud, kuidas arvata.
Ma olen näinud,
mida kriitik arvab -
ja kuulanud, kuidas autor selle yle naerab.

Kes mina olen?
Mulle meeldib kevad ja päike,
jälestan pori,
jään jõulukinkidega alatasa hilja peale
ja viimased kuus jaanipäeva on
hõlmanud muuhulgas tõesti, ka grillvorste.
Ma arvan et ma tean, mida ma öelda tahan,
ma käin ylikoolis ja harjutan arvamist,
näen kymmet võimalikku tõlgendust
igale iseenda tekstile
(ja ei saa ikkagi aru, mis see õige on).

Kes ma, autor, olen?
Tudengiplika, just nii vastutustundetu kui veel saab,
elan mööda linna nagu kymned sarnased,
noor ja ylbe -
ma oskan öelda midagi vajalikku maailmale! -
ja tahan, et sa mu kõigi maskeeringute tagant
alati ära tunneksid. Silmade järgi näiteks,
sest nii on raamatus.

(19 sygiskuud 10226)

Ma räägin alati Sinust,
luuletan Sulle,
mõtlen Sinuga rääkimise vormis,
kysin Sinu käest
ja seletan ennast Sulle.

Sina oled komposiitpilt
ajahetkedest syndinud liitsilmade
tuhandekillune nägemine
Sinus on
sõpru, silmarõõme ja vaenlasi,
inimesi, keda ma kunagi tundsin
ja inimesi, keda ei ole veel olemas

Sina oled see,
kellega ma rääkida tahan,
see,
kelle tähelepanu ma igatsen,
see,
kellel on võim öelda
"Sina ei ole see."

(18 sygiskuud 10226)